Ühiskondlik konveierlint.

Inimestel on alati olnud üks meeleheitlik soov: kusagile kuuluda. Iga inimene tahab kuuluda perekonda, õpilane klassi- ning töötaja töökollektiivi. Soovides treeningklubi liikmeks saada, tuleb tasuda liikmemaks ning samamoodi ka paljude teiste klubide või ühingutega liitudes. Igapäevaelus tasume liikmemaksu tükikesena iseenda arvelt. Selleks, et kuuluda mingisse ühiskonnagruppi, tuleb ennast sellele sobivamaks muuta.

Kool toimib ideaalselt, kui ühtlast halli massi tootev tehas. Juba pisikesest peale vormitakse kõiki lapsi ühtede normide järgi, olgugi et nad kõik on üksteisest erinevad. Neilt kõigilt oodatakse sama ladusat lugemisoskust, tublit arvutamist ning ilusat kirjatehnikat. Helgemate peade puhul ei hoita kiidusõnadega tagasi. Veidi kehvemaid, punaseks nutetud silmadega lapsi, utsitavad emad  õhtuti tähti kokku veerima, et vaid teistele omavanustele arengus järgi jõuda. Selline survestamine on lastele väsitav ja raske ning jätab nende isiksuse arenemise tagaplaanile. On kurb, et lastele ei anta võimalust leida seda, millele neil tegelikult annet on. Heaks näiteks saangi tuua enda kodukoha Otepää. Tegemist on talvepealinna ning eesti murdmaasuusatajatest tippsportlaste kodukohaga. Enamus lastest käibki seetõttu vähemalt mingil ajahetkel suusatrennis, kuna võimalused teiste spordialade tutvumiseks on kesised. Niimoodi võib jääda avastamata tulevane kolmikhüppemeister või hoopiski andekas muusik,  kuna ta kulutas kogu oma koolivälise aja vales kohas, teadmata, mis talle tegelikult õige oleks.

Peale tunde kohvitopsiga pargipingli istudes on mul aega inimesi vaadata. Minust möödujaid pole raske jaotada erinevatesse vanusegruppidesse just eelkõige nende riietuse järgi. Noori iseloomustavad riided, mida näeb pidevalt erinevatel piltidel staaride seljas. Tööealiste inimeste puhul on märgata tugevamat ning konservatiivsemat joont. On kurb, et paljude noorte välimuses on puudu isikupära. Nad pingutavad, et käia kaasas viimase moe riiete ja soengutega. Vaid mõne minuti jooksul näen juba kümmet samas stiilis jopet ning viit paari ülipopulaarseid valgeid Converse firmamärgi tenniseid. Tööealiste inimeste puhul märkan sarnases stiilis kostüüm-seelikuid ning range lõikega mantleid. Vaevalt, et kõigi nende lemmikvärvid vahemikku beežist-hallini jäävad. Nad on loobunud isiklikust stiilist kuulumaks kollektiivi. Noored kardavad eemaletõrjumist ning töölkäijad seda, et neid ei võeta tõsiselt.

George Bernard Shaw teoses „Pygmalion“ esitatakse lugu rentsliplika muutmisest kõrgklassi daamiks. Nagu ikka, on igal asjal oma varjukülg. Selles teoses paraneb neiu elujärg, teiste suhtumine temasse ning samuti avanevad rikaste maailma uksed. Ometi ei tee see teda täielikult õnnelikuks. Ta tunneb, et temast on tehtud keegi, kes ta tegelikult ei ole. Sarnane olukord vaevab paare suletud uste taga, kus üks soovib muuta teist endale sobivaks. Kuna inimesed kardavad üksi jääda, siis kipuvad nad survele alluma ning kaotavad järk järgult iseennast. Neist saavad enda kaaslase kõrval seisvad varjud.

Iga päevaga suureneb meie ümber hall ühesugune inimmass. Tundub, et ühiskonnas hakkama saamiseks on vaja ühesuguseid tõekspidamisi ning mõtteid. Loodan siiski, et jääb alles neid, kes julgevad erineda ning ei kaota iseennast. Need üksikud säravad isiksused hoiavad meeles isikupära tähtsuse, nii nende lähedastel kui ka kaugetel.