Rooma on ikka sama ilus, lihtsalt mina olen laisk.

Siin ma nüüd olen, veedan enda viimast nädalat Itaalias. Üritan veel sõpradega aega veeta ja lihtsalt seda aega nautida. Kokkuvõtvat postitust ma siiski veel tegema ei hakkaks vaid räägiks natuke sellest, kuidas ma novembri alguses Roomas käisin (häbi-häbi Katrina, juba uus aasta käes).

Kuna organistatsiooni reis, millele algselt registreeritud olime jäeti ära (mingi probleem hotellis seoses maavärinatega) otsustasime pisema pundiga ise planeerimise ette võtta. Hulk internetis ringi kolamist ning siis 9 tundi enne väljasõitu said bussipiletid ostetud ja kohad võimalikult odavas noortehostelis broneeritud.

Ehk siis, ilma liiga pika loeteluta said külastatud kõik kõige tähtsamad turismimagnetid ning käidud ära ka Vatikanis.  Vatikanis endas kahjuks väga palju ringi vaadata ei õnnestunud, sest jõudsime sinna hetkel, mil kõik muuseumid hakkasid juba sulgema. Sellegipoolest oli üks reisi paremaid hetki olla Vatikani kiriku kupli ääre peal kui linn hakkas juba hämarduma ning vaade oli tõesti imekaunis.

PS1! Colosseumi minekuks ostke eelmisel õhtul netis pilet ära ja saate peaaegu ilma järjekoras ootamata sisse, muidu läheb seal seismiseks pool päeva.

PS2! Rooma on spaghetti alla carbonara  kodulinn, seega tasub ära proovida! Oli tõesti väga hea.

PS3! Reisisime viiekesi- tüdrukud Eestist, Prantsusmaalt ja Saksamaalt ning poisid Hispaaniast ja Slovakkiast. Hostelisse jõudes administraator naeris meie juba niigi kirju seltskonna üle ning lisas, et meil vaid keegi Lõuna-Ameerikast puudu. Noh, kuues inimene meiega toas oli noormees Mehhikost.

Kuigi tahaks emotsioone ja ilusaid vaatamisväärsusi kuidagi sõnadesse maalida, siis ega lugedes reisida ei saa ja Rooma on küll linn, kus peaks vähemalt korra elus ära käima.

Järgmise postituseni!

Ikka Teie Katrina

Kuidas ma jooksu"võistlusel" käisin ning ammune San Marino

Sama kiirelt nagu üldiselt kaob Eesti suvi (kui teda üldse on), kaob aeg ka siin. Tegemisi ja toimetusi on kogu aeg niivõrd palju, et kuni eelmise nädalani ei saanud veel üldse aru, mis päev või kuu on. Kui jõulukaunistused hakkasid tänavatele ilmuma tundus juba asi kahtlane. Ju see detsember on ikka päris lähedal. Hetkel olen juba ühe jalaga eksamisessis, kuid üritan veel natuke Itaaliat näha ning ringi vaadata. Pildimaterjali reisidest on veel hulga arvutis ootamas ja ma luban, et nad ei jää tulemata.

 

Kuidas ma jooksuvõistlusel käisin

 

Kuna ma päris lontuks ennast siin spordi suhtes lasta ei tahtnud, aga jõusaali hinnakiri lõi peale vaadates hinge kinni, siis olen vahepeal ühe jooksutreeneri juures trennis käinud. Nii vahel kord nädalas, vahel üle nädala, vaid nii, et sport ikka päris meelest ära ei läheks ja peeglisse vaadates veel pastat-pizzat näha ei oleks.

 

 Kuna trennikaaslane käib peaaegu iga nädalavahetus võistlemas, siis otsustasin, et pean ka ikka selle ühe linnukese kirja saama niikaua kui veel siin olen. Üldiselt on võistluste pikkused olnud 10+km, kuid kui lõpuks kuulsin, et on tulemas ka üks 3km jooks olime kokku leppinud.

 

Kahe nädala tagusel laupäeval oli siis võistluspäev lõpuks käes. Läksin koos trennikaaslasega (ütlen ära, et tema räägib üsna vähe inglise keelt ja minu itaalia keel on ka veel selline nagu ta on) ning sõidu alguses sain aru, et tegemist on krossijooksuga ja minu tossud selleks kohe kindlasti ei sobi ("You broke down, can no run"), aga ta saab mulle naelikuid laenata. Mõtlesin, et pole paha, nagu päris sportlane kohe. Kui nüüd järgnev seiklus kokku võtta, siis peale numbri kättesaamist öeldi, et minu stardini on veel umbes 30 minutit aega. Käisin veel autojuures, et dressikas ära panna, kuid 5minutit hiljem stardikohta tagasi jõudes oli kogu minu stardigrupp juba joonel. Ohkasin, tuletasin meelde, et olen lihtsalt Itaalias ning läksin külmalt starti.

 

Egas midagi, sellised asjad on siin Itaalias täiesti tavalised. Ega keegi ei peagi kunagi päris kindel olema, kas või kuidas midagi teha. Jooksin oma raja läbi, mitte just hirmkiiresti, aga seekord niimoodi. Sain taaskord ühe eriti ehtitaalialiku kogemuse.

 

Kuidas ma juba oktoobris San Marinos käisin

 

Siis kui veel ilmad stabiilselt mõnusad, soojad ja päikselised olid, ja ma viimati kodust eestlast nägin, sai käidud ka San Marinos. Maagiline ja armas koht, tulvil kindlustest ning hingematva vaatega igas suunas. Naljakas mõelda, et omaette riik. Ma selle kirjeldamisel enam pikemalt ei peatukski, las pildid räägivad enda eest.

 

Kõike parimat!

Ikka Teie Katrina. <3

 

 

Veneetsiast ja maavärinatest

Kalendrisse vaadates on vahepal juba november kätte jõudnud ning isegi meil näitab loodus sügisesi ilminguid. Ilmad on veel jätkuvalt mõnusad ja soojad, kuid pühapäeval jooksmas käies märkasin, et lehtedel on langemisega ootamatult kiire hakanud. 

Kas ma tundsin ka maavärinaid ja kas kõik on korras?

Uudiseid vaadates võivad mõned teada, et eelmisel nädalal oli Itaalia keskosas kaks suuremat maavärinat. Esimesel korral õppisin just parasjagu korteris, kui tundsin, et kõik hakkab kuidagi kummaliselt rappuma. Kuna eestlasena tundub mõte, et tegemist on maavärinaga väga kauge, arvasin, et küllap naaber laamendab või hüppab aga üsna kiiresti sain aru, et tegelikkuses ikkagi terve maja kõigub täiesti arvestatavalt. Kaua see küll ei kestnud, nii 10-15 sekundit, kuid ehmatas ikka. Võtsin Googlest live-earthquakes kaardi lahti ning nägin, et kaks tundi tagasi oli minu kodulinnast ca 200km kaugusel 5,5 magnituudiline maavärin. Ka erasmuse tudengite WhatsAppi chat lõi kihama kui küsiti üksteiselt „ega ma seda ometi ette ei kujutanud?“.

Samamoodi ärkasin maja rappumise peale pühapäeva hommikul. Seekord loksutas vähe kõvemini ja kauem ning tõepoolest oli ka maavärina epitsenter seekord lähemal ja maavärin ise tugevam (6,9). Üldiselt meid juba rahustati, et päris meie piirkonnas tavaliselt maavärinaid ei ole, kuid järeltõukeid tunneme ikkagi. Egas midagi, tuleb sellesse suhtuda kui osana Itaaliast. 

Kuidas me oktoobri alguses Veneetsias käisime. 

Oktoobri teisel nädalal tuli Caius mulle Itaaliasse külla ning otsustasime ka veidi koos ringi sõita ning käia ära Veneetsias. Ilmaga meil kahjuks kohe üldse ei vedanud- seesama nädal oli siiani kõige külmem ja vihmasen minu Itaalias oldud aja jooksul, kuid Veneetsia ise oli sellegipoolest imeilus. Enamuse esimesest päevast saime vihmata ringi jalutada ning sadama hakkas alles õhtul kui läksime pisikese paadiga Grand Canal Tourile. Söitsime mööda suuremaid ja tähtsamaid kanaleid ning giid näitas tähtsamaid hooneid ja tutvustas veidi nende ajalugu.

Teisel hommikul avanes kummalisi vaatepilte, kus kõikal hakkas vesi vaikselt üle kanalite äärte ujutama ning osade tänavate keskele tehti kõrgendustest teerajad, kus suur turistide mass siis ringi liikus. Omaette naljakas oli vaadata ka kõiki neid müügimehi, kes veel eelmisel päeval selfistick-e müüsid, kuid sellel päeval vihmavarjude ja kilesaabaste sülemitega ringi jooksid. 

Olenemata äärmiselt kehvast ilmast jäi mulle Veneetsiast ikkagi imeilus mälestus. Tegu on tõeliselt ainulaadse ja kauni kohaga, kus ajalugu ja selle koha uhkus peegeldub kõikjalt. Võib täiesti olla, et mõni gondlimees töötab selles ametis juba mitmendat põlvkonda. 

Soojaid ilmu ja päikest!

Ikka Teie Katrina