Juba kaks nädalat seeliku või kleidiga.

Heipatškii,

Nädal on olnud raske, aga see eest tänane päev küll supermõnus. Viimased kontrolltööd said tehtud, osad hinded juba teada, nüüd veel viimane nädal ees. Nimelt siis järgmine nädal vaja kolm arvestust edukalt sooritada. Oehh, eks see kunstiajaloo arvestus minus korralikke hirmujudinaid tekitab ja ka inglise keele essee võtab jala värisema. Kardan küll, aga tuleb ennast kuidagi kokku võtta. Suvi on ju kohe-kohe käega katsutav. 

Eile tulingi neljase bussiga Otepääle ning liikusin peagi Tehvandi peahoonesse toitumise loengusse. Siinkohal soovitus, et ärge mitte kunagi minge täiesti tühja kõhuga toidust rääkivale loengule. Väga halb mõte. Peale seda käisime veel Tipsikuga Meranos pitsat söömas ja siis juba pugesingi kodus tekialla tuttu.

Täna avasin oma silmaluugid alles kell 9.00, sõin kõhu täis ning vedasin oma ratta esimest korda sellel aastal välja. Seiklesime taga korralikud poolteist tundi mööda kodumetsi ja kruusateid ringi. Täitsa meeldis, kaua polnud näinud ju enam. Siis niitsin muru ning pikutasin õppides batuudi peal. Supermõnus reede, kui oleks vaid nad kõik sellised. 

Kats,

xoxo

Maasud-maasud.

Tsau-tsau,

Tahtsin juba eile õhtul teile natuke kirjutada, aga otsustasin kogu aja õppimisele kulutada. Täna oli nimelt viimane ajaloo kontrolltöö. Eile hommikul õppisin natuke, peale lõunat käisin jooksmas ja 15.00 leidsin ennast klubi hooaja lõpuürituselt. Täitsa tore oli, sain vibu lasta ja kõik. Harjutustiirus tuli küll kordades paremini välja kui topiseid lastes, aga lõbus oli ikka. Täitsa esimesed oma maasud saime ka söödud juba :)

Kats,
xoxo

 

Hello sunshine.

Tsauki-tsauki,

Esmaspäev-teisipäev olid sellised vahvad päevad, kui käisin ringi nii, et mul oli hulga juhtmeid küljes lihtsalt. Nimelt tehti mulle 24h holter uuringut. Ütlengi ära, et tulemustest ei tea ma veel kahjuks midagi. Aga, mnjah, päris huvitav oli kui pluusi sees lihtsalt mingid juhtmed ripuvad ja väike julla(mootor) rippumas jättis minust vägagi pommiga ringi liikuva mulje. Mnjah, vähemalt keegi hirmunult minema ei jooksnud. Esmaspäeva õhtul käisin veel kinos "Suurt Gatsbyt" ka vaatams. Super-super-super film koos suurepäraste näitlejatega. Mina igatahes nautisin meeletult ja see muutis ka minu suhtumist raamatusse, mille pidin kunagi sügisel kohustuslikus korras läbi lugema. Soovitan kindlasti.

Ülejäänud nädal möödus õppides ja võimalikult palju unetunde kogudes. Kuidas see teine pool nüüd õnnestus, nohjahh, vähemalt üritasin. Veel viimased pingutused, sest lõpp ei ole ju enam kaugel. 

Eile kodus käisin veel jooksmas ning õhtul niitsin päikseloojanguga tiigi ümber muru. Täitsa mõnus oli ja tark tegu, sest täna ei ole see ilm just eriti kiita. Hommikul küll käisin padukaga jooksmas ning hetkel olen taaskord ajaloo lainel. Pean olema motiveeritud ja pingutama. Lihtsalt pean.

Kats,

xoxo

News-E.

Jagan teiega ka ühte videot, mille me inka tunni raames ühe toreda seltskonnaga kokku klopsisime. Ühel ilusal kolmapäevaõhtul ma selle kokku ka monteerisin ning nüüd teie silme ette toon.

Kats,
xoxo

Need kõige nunnumate põlvikutega tütarlapsed.

Hei-hei,

Viimasest postitusest on mööda tiksunud täpselt nii palju kui, vaatame nüüd kalendrist järele, nädal ning üks päev. Jooksen pidevalt ajaga võidu, või jookseb aeg minuga? Ei teagi nüüd, igatahes tohutult kiire on kogu aeg ning oma asjade ratsionaalne plaanimine tundub sama keeruline kui Ameerikale uue majandusplaani koostamine. Kallis-armas teine aju ehk koolipäevik on mu kõige kalleim vara ehk ilma selleta oleksin vist juba ammu oma plaanidega karile jooksnud. Igal päeval on vähemalt kolme värviga märgitud tähtsaid asju. Üks suuremates trükitähtedes kui teine.

Eelmise nädala üks väga tähtis sündmus oli ka kolmapäevane Rocki kolmas finaalmäng. Emotsioon oli supervinge, aga kahjuks ei saanud tabloolt vastuvaatava skooriga küll kuidagi rahule jääda.

Reede õhtul kell viis ootasin bussijaamas pikisilmi oma kallist Liinet, keda polnud juba mitu kuud näinud. Järjekordne aja vingerpuss? Käisime veel õhtul tiiru linnas ringi, kuid olime peatselt tagasi kodus ja sättisime asju järgmiseks hommikuks valmis. 

Laupäeva hommikul olimegi 8.00 selles uhkes lillas bussis ning vurasime Tallinna poole. Sealt jala lauluväljakule ja oligi aeg ennast jooksuks riidesse sättida. Nimelt käisimegi 7km pikkusel maijooksul. Algselt plaanisime täitsa rahulikult joosta, kuid sportlashinged nagu me oleme leidsimegi ennast varsti mööda muru grupist ettepoole trügimas. Kuidagi ei lubanud hing sinna taha toppama jääda. Jooksu ajaks tõmbas ilma ka ilusaks ning emotsioon oli lausa super. Minu esimene suur massiüritus. Pärast käisime veel natuke mööda linna ringi ja Vapianos söömas nind peatselt sõitsime bussiga lennujaama issile vastu. Eks see bussiga sõitmine oli ka omette seiklus. Eks siia sobibki vast ütlus- "rahvast on rohkem kui inimesi". Üheksaks olin juba oma kallis kodus ning unistasingi ainult oma pehmest voodist.

Kats,
xoxo

Hei-hoo, käib töö ja vile koos.

Heipa,

Juba tahtsin alustada ja öelda, et noh, nädal möödas ja nagu väga polegi midagi juhtunud. Kuidas nüüd võtta. Kolmapäeval läksin siis spordiarsti juurde ja mõtlesin, et viimsed paar nädalat olen juba päris palju kergelt jooksmas käinud, et võiks jaksata küll seal lindipeal püsida. Lindipeal isegi püsisin...piisavalt kaua. Taastumise ajal hakkasid nad aga aina rohkem rääkima episoodiliselt esinevatest superventilkulaarsetest ekstrasüstlitest. Väga täpselt ma küll aru ei saanud, aga selge see, et asi päris õige polnud. Käisin pesus ära, istusin maha ja arst uuris veel tükk aega mu südamegraafikut. Ajas hirmu nahka küll juba. Hetkel trennitegemist päris ära ei keelatud ja teisip lähen juba esimesele uuringule. Eks siis juba näis, mis edasi saab. Üritan ikkagi optimistlikult häälestatud olla. 

Reedel istusime veel korraks Berta juures maha, et ta sünnipäeva tähistada ning juba lippasin taas kohvriga läbi linna bussipeale. Ma olen selles kohvriga mööda linna ja äärekivisid liikumises juba selline proffessionaal, et võiksin vabalt säärasele maratonilegi minna. Vähemalt pilke ma püüan ja tähelepanu äratan.

Nädalavahetus on taas töörütmis möödnund ja väga palju sai ka tehtud. Nüüd on küll vässu olla, aga pean ennast taaskord õppimise lainele häälestama hakkama. Selline see elu ükskord on juba. Eile hommikul ärkasid emme-issi pannkoogi lõhna peale, sest neil juba 17nes pulmaaastapäev ja tänaseks tegin emmele kolme šokolaadi toorjuustu tordi. Päris palju magusat kahe päeva jooksul, aga maiasmokki siinmajas jätkub.

Kats,

xoxo

 

Peaaegu nagu päris Tartukas.

Tsauki-tsauki,

Täna toimus meil koolis spordipäev. Kartsin väga, et see on üks professionaalsete kergejõustiklaste kokkutulek ja mind sunnitakse nendega 100m võidu jooksma või kaugust hüppama. Oi-oi, kui kehva ma sellistes asjades olen. Õnneks oli tegemist hoopis teistsuguse ja toredalt vahva sündmusega, kus üheks sportlikuks tegevuseks oli ka kummikuvise. Ilm oli ka õnneks armuline ning üks hea päev kirjas taaskord. Päeva kõige tähtsamaks sündmuseks pean aga hoopis lugema oma armsa pinginaabri Berta sünnipäeva. Nüüdsest on ka tema nende 17-aastaste kogukonna liige, kes on nii lähedal täisealisusele, aga samas ikkagi lausa mõnitavalt kaugel. Küll tuleb ka minu aeg. Hommikul läksimegi Viivikaga õhupallide, lillede ja šokolaadiga talle üllatusena uksetaha ning peale spordipäeva istusime korraks ühte Raekojaplatsi kohvikusse maha.

Pealkirja kohta veel niipalju, et seda fraasi kuulen juba viimasel ajal aina tihedamini. Saan aina rohkem aru, mis kohtadest jutt käib, oskan seoseid luua ja olen ka isegi nii mõndagi kohta külastanud. Hakkab juba looma küll. 

Siinkohal taaskord kõik, sest uni tahab juba vägisi maha murda. Aitäh ka toredale neiule, kes meist purkkaevu juures pilti nõustus tegema.

Kats,

xoxo

Maalaps.

Hei-hei,

Nädalavahetus nöödus taas märkamatult. Enamus aega veetsin õues kodu kallikese nimel töötades ning sai ka paar korda grillitud. Ilmad on ju samuti lausa imeilusad olnud. Veel niipalju ka, et reede õhtul sai armsa klassõe Anu sünnipäeval käidud, mis oli väga-väga vinge ja tore ning looduspildid tegin täna paarikümne vaba minuti jooksul enne lõunasööki. Päris huvitav oli kõhuli kraavis kaamerat paika sättida, kui autod aina mööda vurasid. Aga nüüd ma jälle lippan ruttu, sest vaja ajalugu edasi õppida. 

Olge ikka tublid ja paid,

Kats,
xoxo