Lubasin eile, et räägin õhtusest sündmusest veidi lähemalt. Läksime siis Vanemuisesse vaatama Balletigalat, kus esinesid mitmed balletitrupid mujalt maailmast ja ka Eestist. Samal ajal oli üritusse ühendatud Vanemuise Balletikooli selle aastaste lõpetajate lõpugala. Otsisime juba enne algust kavast välja, et kuna täpselt meie Iida laval on. Ta oli lihtsalt imeline! Nii ilus ja nii andekas. Pisarad tikkusid vägisi silma teda laval vaadates. Kõigi meie tüdrukute suur grupipilt on veel puudu, aga tuleb ka see veel õigepea.
Nädalake on kiiresti läinud ja ilmad vaheldunud seinast seina. Ühel päeval naudin suvist päikest ja järgmisel päeval tõmban mantlihõlmi meeleheitlikult kokkupoole, sest vilu tuul tõmbab kõledalt läbi ning ega vihmapiisad just kuigi meeldivad pole. Eelmise perioodi hinded samuti kõik teada ning olen vägagi rahul. Ainult üks plussiga neli eksis viite hulka ära.
Neljapäeval oli üks ilusamad ilmu ning otsustasime Bertaga ennast mugavalt riidesse panna ning "matkama" minna. Ühel hetkel avatasime ennast juba kodust väga kaugel olevat ning kokku tuligi tiir umbes 2,5 tundi ning ka kilomeetreid kogunes üle kümne. Aga tore ja meeldiv oli. Üheksaks vedasime ennast Raekoja platsile, kus saime näha flashmob-proposali. Kuidas me üldse teadsime õigel ajal selles kohas olla? Nimelt olid tantsijate rollis Shate-tantsukooli trupid ning seega ka osad meie klassiõekesed. Tõeliselt wow-elamus.
Terve eilne päev läks taaskord Tipsiku sünnipäevale. Hommikust saadik koritasin ja aitasin köögis toimetada ning õhtul tulid sugulased külla. Osasid oli küll väga hea meel üle pika aja näha.
Tänase kohta veel niipalju, et ilm läheb aina ilusamaks ja peagi plaanis jooksma ka minna ning õhtul vaja veel Tartusse kultuuriinimesena Vanemuisesse. Kuna täpselt ja miks? Eks kuulete peagi, ehk juba homme :)
Kiire nädalavahetus seljataga ja isegi päris palju asju tehtud. Eile käisin jooksmas, koristasin tuba, vaaritasin köögis, et õhtuseid külalisi kostitata ja muidugi ei saanud ma kuskile koolitööde eest põgeneda. Täna sai päris mitmeid tunde väljas töötades veedetud. Korraliku trenni eest ja palju värsket õhku. Õhtu lõpetasime grillides ning tähistasime vaikselt väikse tipsiku sünnipäeva. See on küll alles teisipäeval, aga kahjuks mind sellel ajal kodus pole. Uskumatu et ta juba nii vana on.
Nüüd natuke sellist juttu ka, et kui eelmine aasta sain samaaegselt jagada suusaliidu lehekülge ning tunda palju-palju rõõmu ja uhkust, siis sellel aastal see nii ei ole. Hooaeg läks raskelt ning soovitud tulemusi saavutada ei suutnud. Palju analüüse on juba tehtud ja eks mõnigi põhjus üles leitud. Pole olnud just kõige kergemad ajad.
Paljud küsivad, et kuidas ma sel aastal jätkata kavatsen? Kas üldse jätkan? Kas olen enam motiveeritud? Jah, ma jätkan ja teen selle hooaja kindlasti korralikult ja hingega kaasa. Mis siis edasi saab, eks näis. Võtame ühe sammu korraga. See armastus on minusse kuidagi sügavamalt juurdunud ja oleks patt nii minu, kui ka kõigi minu abistajate-toetajate tööd ja vaeva kohe kõrvale visata. Ja nüüd viimane küsimus, kas olen enam motiveeritud? Tunnistan ausalt, et vahepeal tahaks tõesti käega lüüa ja lihtsalt ennast sooja teki sisse mässida ja šokolaadi uputada. Aga õnneks on neid hetki vähem kui neid, mil vaatan pisarad silmis suusavõistlusi või vanu pilte videoid. Küsin vastu, kas see siis ei ole tõeline pühendumine? Aga tagasi vastuse juurde- jah, ma olen küll motiveeriut. Kasvõi kiusu pärast olen, sest ma tahan aastate pärast tagasi vaadata ja teada, et ma ei ole olnud loobuja. Ma ei taha minna kergemat teed. Isegi kui ma see aasta ei suuda enda ootusi täita, siis vähemalt tean, et ma üritasin. Saan olla uhke selle üle, et ma ei andnud alla.
Siinkohal jagan teiega ühte head lauluviisi ja veel mõnda üksikut pildikest. Ma tõesti usun, et alati tuleb leida jõudu oma unistuste nimel võitlemiseks. Leida endas see väike tüdruk, kes kunagi nii suurelt ja kirkalt unistas.
Pühapäeva õhtul tulid mulle neiud külla ja veetsime ühe toreda söögi-jutu-loba õhtu. Tore on lihtsalt jutustada ja peale kurnavat arvestuste nädalat koos aega veeta. Lihtsalt istusin seal maas ja vaatasin neid inimesi enda ümber. Lausa raske uskuda, kui palju võib keegi sulle tähendada. Ja mul on selle üle hea meel. Mul on hea meel, et need ongi minu inimesed. Inimesed, kellele toetun. Inimesed, kellele loodan. Minu inimesed.
Esmaspäeval tegin osadele, kes siinpool ööbisid pannkooke hommikuks ja liikusime Cinamoni kinno. Vaatamas käisime "Keha". Olin varem raamatut lugenud ja seega olid ootused üsnagi kõrgele seatud. Õnneks ma ei pidanud pettuma. Film meeldis mulle tõesti väga.
Teisipäeval nautisime pinginaabriga veel ühte kunstiajaloo vaba päeva ning imeilusat ja supersooja kevadilma. Istusime Raekoja platsil Pierre välikohvikusse maha. Jõime kohvi ja lihtsalt nautisime. Päikest ja seda kergendustunnet. Arvestuste nädal sai ka päris edukalt sooritatud. Võib enda üle uhkust küll tunda. Kella seitsmest aga seadsin ennast sisse Vanemuise kontserdisaalis, sest üks hea sõpa kutsus mind kaasa. Käisime kuulamas Kaitseväe ja Georg Otsa Muusikakooli puhkpilliorkestri kontserdit. Kõlasid igasugused lood. Alustades klassikaga, lõpetades Kariibimere piraatide tunnumeloodiaga. Tõesti meeldis ja ma pean taaskord tõdema, et tunnen muusikast oma elust meeletult puudust.
Hetkel siinkohal aga lõpetan, sest aeg tuttu minna!
Ops-ops ja saigi juba see meeeeeletu nädal läbi. Huuuh! Oi-oi kui palju õppimist, kui palju närvipinget, kui palju vihastamist õpikute ja kogu haridussüsteemi peale, aga nüüd on selleks korraks kõik jälle. Veel viimane periood ees ning vaid üks hullumeelne arvestustenädal tulemas. Uskumatu, et see aasta hakkabki juba vaikselt läbi saama. Aeg on kuidagi uskumatult kiiresti läinud.
Kõige raskem oligi seekord suuline ajaloo arvestus neljapäeval. Päris naljakas oli näha neid 36-te magamata ja kurnatud inimest, kes närviliselt uksetaga istusid ja veel viimaseid asju meelde püüdisid jätta. Kartsin, mis ma kartsin, läksin sisse ja tõmbasin taaskord number ÜHE. Kuidagi tavaline juba, et see number mulle kätte satub. See oli ka teema, mida kõige rohkem kartnud olin, aga tulin olukorrast ilusti välja ja õpetaja kirjutas päevikusse viie. Hing rahul ja tuju hea viisingi pinginaabri esimest korda sushit sööma. Väike tähistamine :)
Reedel oli viimane arvestus ning tulin seekord bussile ning astusin läbi vihma tuttava Oti Pubi poole. Väike ärevus sees, aga nii-nii hea meel oli oma vanu kalleid näha. Super! Juttu jätkus kauemaks.
