Reede hommikul toimus minu selle suusahooaja avastart, kust sain endale kaasa kõike muud kui positiivse emotsiooni. Kuna Kurgjärve laagris suutsin juba teisel hommikul korraliku nohuga üles ärgata ja sellest laagri lõpuni lahti ei saanudki, olid sealsed treeningud häiritud ning laager ei vastanud ootustele. Alates seitsmendast augustist olen taaskord treeninud Otepääl. Mõned esimesed treeningud tulid veel raskelt, kuid olin korralikult terveks saanud ning tähtsamad kiirustreeningud õnnestusid oodatust oluliselt paremini. Kolmapäevasel puhkepäeval tundsin juba korralikku väsimust, kuid läksin reedesele võistlusele vastu pigem optimistlikult. Need 22minutit, mis ma rajal viibisin, saab nimetada lihtsalt halbadeks. Olgugi, et olen terve kevade näinud tohutult vaeva enda jõupoolega, siis eile polnud isegi sellest kasu ning esimese kahe kilomeetri järel oli kadunud suurem osa kontrollist oma keha üle. Et mis siis juhtus? Ma lihtsalt ei jõudnud, kohe mitte kuidagi. Loomulikult ma olen kurb, et minu avastart oli, jah hale on õige sõna, kuid see pikem analüüs ongi siin selleks, et taaskord edasi liikuda. Ma ei kavatsegi otsida vabandusi, vaatan olukorrale realistlikult ja üritan õigeid otsuseid teha. Treeningud on ju näidanud, et midagi on ju ka paremaks läinud.
Vot selline lugu minust ja minu tegemistest.
Olge teie ikka tublid ja võtke veel suvest viimast.
