Anonüümsed netihoolikud.

Tänapäeva inimene on hea näide sõltlasest.  Sõltlaste all peame tavaliselt silmas alkohoolikuid ning pikaajalise suitsetamise lõksu jäänud inimesi. Esimesel juhul on tegemist vajadusega kangema keelekaste järele ning uue pudeli jaoks raha kokku saamiseks võidakse minna äärmustesse. Teisel puhul pole raske panna pidevalt tossavale inimesele diagnoosiks nikotiinisõltuvust. Mida enam areneb maailm meie ümber, seda rohkem tekib inimestele ahvatlusi.  Arenenud infoajastuga on tekkinud uus probleem: vajadus interneti järele.

Pidevat vajadust interneti järele inimesed endale üldjuhul ise ei tunnista. Samas näeme seda tänavapildis igal sammul. Bussis, kaubamajades, ootejärjekordades ning igal pool mujal sisustatakse iga enda vaba hetk kontollimaks uuendusi erinevatest sotsiaalvõrgustikest. Teistega jagatakse kõike, olgugi et enamasti ei oma saadav info mitte mingisugust tähendust. Ei ole oluline näha uduseid fotojäädvustusi igast päeva jooksul külastatud kohast ning säutsuda sellest, kuidas kodus võileiva tegemiseks juust otsa on saanud. See omakorda avaldab mõju inimeste väärtushinnangutele. Enam ei suudeta eristada olulist ebaolulisest. Pidevalt ringluses oleva info hulk on niivõrd suur, et tähtsad asjad jäävad märkamata. On kurb vaadata, kui väike põngerjas peab facebookis sõbrannadega jutustava ema tähelepanu võitmiseks meeletult vaeva nägema

.

Sotisaalvõrgustikes ei saa kunagi kindel olla, kes on teisel pool ekraani. Mina võrdleksin seda ohtlikus linnarajoonis õhtuhämaruses kott peas ringi kõndimisega. Kuna niimoodi pole võimalik ise ohtu märgata, tagatakse endale petlik turvatunne. Samaaegselt jälgivad iga liigutust sajad, tuhanded või isegi rohkemad silmapaarid. Enamustel inimestel on nende internetiprofiilid avalikud ning sõprade arvud väga suured. Sellele numbrile lisanduvad veel sõprade sõbrad ning juhukülastajad. Tahaks küll uskuda, et inimesed on ilusad ja head, aga kahjuks on väga palju neid, kes kasutavad väikseimagi leitava info kurjasti ära. Viimasel ajal on moeks saanud netikaubamajad, kust inimene tellib endale toote, kannab summa üle, kuid tellitud asi tema kätevahele ei jõua. On vaid pangaarvelt lahkunud rahasumma ning kibestunud tunne südames, et oldi nii kergeusklik. Oleme kõik vaid inimesed ja ei oska igal sammul ohtu oodata.

Alati on räägitud, et vähemalt peale igat arvuti taga veedetud tundi peaks veidi aega silmi puhkama ning selga sirutama. Arvasin ka mina, et arvuti poolt põhjustatud terviseprobleemid sellega piirduvad. Suureks üllatuseks kuulen aina rohkem juhtumeid, kus inimesed satuvad mängusõltuvuse tõttu haiglaravile. Neil pole enam aega magada ega süüa. Järk-järgult kaob reaalsustaju ning virtuaalne maailm sulandub päriseluga ühte. Need isikud ei suuda enam mõelda muust kui järmisele tasandile jõudmisest. Samuti on täheldatud, et pidevalt plinkivad värvilised tulukesed mõjuvad halvasti närvisüsteemile. Kuidas sellisele probleemile lahendust leida, ei tea keegi. Mängutootjad saadavad aina rohkem ja rohkem „lõkse“ turule ning lõppu ei paistagi tulevat.

Arvutimaailm on suur ja lai. Ühest küljest on see meie igapäevaelu oluliselt kergemaks teinud. Kodust väljumata saab korda saata palju vajalikke toiminguid ja hoida sellega kokku väärtuslikku aega. Teisalt pakub internet palju ebavajalikku ning inimesed haaravad sellest naiivselt kinni. Igaüks tahab olla osa innovatsioonist ning pidevalt areneva maailmaga sammu pidada. 

Ja otsa ta saigi.

Tsauki-tsauki!

Siinkohal saangi teid juba tervitada oma armsast kodukesest. Lõpetasime just perega sushi söömise ning suutsin vähemalt mingi osa kohvrist lahti pakkida. Hea seegi, et mingi osa. See pakkimine on üks tobe asi, nii asjade kokku kui ka lahti pakkimine. 

Jätkates aga sealt kus eelmine kord pooleli jäi, siis teisipäeval ootas meid ees kontrollvõistlus. Ma arvan, et pole raske arvata, et taaskord olin mina see, kes esimesene rajale lähte sai. Needus, või lihtsalt väga paljude järjestikuste kokkusattumuste jada. Võistlus oli raske ning väsimus andis igat moodi endast kogu aeg märku. Ega ma finišisse jõudes väga midagi ei oodanud, aga hiljem kodus tulemusi kuuldes, olid need üle ootuste head. Polegi enam ammu ühtegi head emotsiooni olnud. Loodame parimat.

Kestsime veel viimased trennipäevad ära ning eile kella kahe ajal hakkaski see lõputu bussisõit taaskord peale. Lausa naljakas kui ebainimlikes väändunud asendites on inimesed võimelised suure väsimuse tõttu magama. Lõpuks saime täna hommikul kell 9 ka laevale ja siis veel sõit Tallinnast koju. Mõned minutid peale Otepääl bussist maha astumist olin juba massaši laual, sest selg hakkas laagris muret tegema. Õnneks mul oli ka üks armas mökikaaslane, kes ikka mu selja pärast muretses ja masaašiga aitas.

Ja siinkohal peangi ütlema, et nende kahe nädalaga sai see möki seltskond mulle täitsa armsaks. Aliase, glögi ja piparkoogiõhtud ja lakkamatu naer ning lollitamine. Ja aitäh ka kõigile teistele laagrisolijatele, oli täitsa tore.

Kallid-paid!

Kats,

Levi.

Hei-hei!

Nädalake juba mööda läinud ja selle aja jooksul on külmapoiss meid päris korralikult kiusanud. Kuni tänaseni oli väljas pidevalt -15 kuni -18 kraadi ja eks kõik asjad kippusid trennis marudalt ära külmuma. Siis jälle maailma kõige kiirema jooksuga rajalt koju ja sauna sulama. Vahva, kas pole.

Päev enne puhkepäeva võtsime taaskord ette teekonna suuskadel tippu ja lihtsalt pildistasime ja lollitasime. Seekord valisime õnneks vähe laugema nõlva, kust oli tunduvalt mõistlikum üles ronida.

Puhkepäeva alustasime hunniku pannkookidega ning päeva jooksul tegime ka ühe meeldiva koguse nämmasid piparkooke. Isegi meie oma majake mökk nr.3 sai valmis tehtud. 

Ühel lõunal käisin veel koos Võru suusaklubiga mäe tipus kui päike oli veel üleval ja vaade oli veel ilusam kui muidu. Kui ilusaks saab enam minna? 

Sellel nädalal on olnud veel mitmeid väga raskeid treeninguid ning väsimus hakkab ka vägisi maha murdma ja sellepärast oligi meil täna kergem päev ning seekord otsustasime hoopis tippu jalutada. 

Homme ootab meid ees kontrollvõistlus, millest küll kuuldagi ei tahaks, aga mis meil ikka üle jääb. Üritame endast kuidagi parima anda  :)

Kallid-paid!

Kats,

xoxo

Lumehelbeke, tasa-tasa.

Heipatski!

Peale pikka ja väsitavat bussisõitu, kuhu kuulus ka öine Candy Kingsi tiir ning palju muid huvitavaid juhtumisi, jõudsime ka lõpuks enda armsasse sihtkohta. Tõeline talvevõlumaa! Ja jõulukaunistused, ja krudisev lumi talla all, ja soe kakao, ja kõik muu tore ja vahva. Olgugi, et trennid on natuke rasked naudin ma siin olemist, sest seltskond on tore ning Aliase mäng on ka igavesti vahva. 

Olge tublid ja armsad ja paid!

Kats,

kalli-kalli

Teen vaikselt kuule pai.

Sauki-sauki!

Viimaks on jõudnud kätte see hetk, et TÄNA, jah, lugesid õigesti, just TÄNA astun ma ühele natuke suuremale paadikesele ning võtan suuna Soomemaa poole. Ja lõpuks ometi sain ma tehtud ka kõik need hirmsad kuus kontrolltööd, mis mul öösiti rahulikult magada ei lasknud ja kohutavalt hinge kriipisid. Hetkel istun oma armsa päriskodu köögis lauataga ja naudin ühte mõnusat hommikukohvi ning vaatan natuke murelikult koridoris lebavat liiga suurt kohvrit ning loodan, et kõik vajalik sai kaasa. Aga tegelikult, kui suusad ja mu armas Hiireke kaasa saavad ning hea seltskond on niikuinii garanteeritud, siis mida veel elult tahta? Sest varsti istun ma ühes hubases mökis laua taga ning näen välja vaadates sädelevat lumevaipa ning tunnen ka piparkookide ning mandariinide lõhna. Ja siis ongi elu ilus. 

Olge tublid ja armsad ja tundke rõõmu nendest kõige pisematest kallimatest asjakestest!

Kallid-paid!

Teie Kats. 

Kiire, väga kiire.

Tsauki!

Kuna mul väga palju aega hetkel ei ole, siis käin kiiresti üle oma elukese hetkeseisu kõige tähtsamatest faktidest.

1. Eelmine nädal sai Reelika 18. Tähistasime.

2. Minu armas läpakas on hetkel paranduses ja tunnen ennast üksikuna+seal on miljonid vajalikud konspektid.

3. Näen juba unes haploidset kromosoomistikku ning meioosi teise jagunemise telofaasi.

4. Tahaks hirmsasti šokolaadi.

5. Kuna mind Heleni sünnipäeval Eestis ei ole, läksime talle eile koogiga uksetaha. Ta oli rõõmus ja üllatunud.

6. Kolmapäeval käisime klassiga Tallinnas ekskursioonil. Käisin H&M-is ja kulutasin 4,95 eurot.

7. See nädal on olnud üsna kurbade sündmusterohke minu lähedaste sõprade jaoks. 

8. Ma pean sooritama kolme päeva jooksul kuus kontrolltööd. Mission impossible. 

9. Väljasõiduni Levi lumelaagrisse on aega täpselt 3 päeva, 23 tundi, 20 minutit ja 23 sekundit.

Ega ma hetkel midagi muud asjalikku öelda ei oskagi ja siirdun tagasi bioloogia õpiku juurde, mille vastu mul juba allergia tekkima hakkab. 

Olge ikka armsad ja tublid,

Kats,

xoxo

Kangekaelsus kui sihikindluse jonnakam vorm.

Kui alustasin kooliteed Treffneris, kulus esimene nädal peamiselt tutvumisele. Igas tunnis pidime ennast esitlema nii õpetajale kui 35 uuele näole klassiruumis. Üks peamistest ülesannetest oli see, et tuleb öelda oma nimi ning miski, mis sind kõige paremini iseloomustab. Eks ma parimaks sõnaks leidsingi kangekaelne, aga mitte selles kõige halvemas mõttes.

 Pigem nagu sihikindel, väga jonnakalt sihikindel.

Ja see ongi mu suurim viga,

aga samas ka suurim eelis.

Kui ma poleks nii jonnakalt sihikindel või siis hoopiski kangekaelne, poleks ma jõudnud pooltki nii kaugele kui ma hetkel olen. Kunagi tekkinud unistused poleks ealeski jõudnud eesmärkide lahtrisse. Ei ole keegi sündinud olümpiavõitjana või määratud saama maailma rikkaimaks inimeseks. Nad kõik on kunagi liivakastis istudes unistanud ja kujutanud ette, mis nad tahaks olla. Ühel hetkel on nad leidnud, et sõna "tahaks" ei ole enam piisav ning asendanud selle sõnaga "tahan". Sellest hetkest edasi on kõik nende endi kätes.

See on pühendumine ja vaev.

Ja ülim jonnakus. 

Ja kui ma käin vahel õhtuti kell 8 koos padukaga kottpimedal alleel jooksmas on mul hea meel näha neid teisi jonnakalt sihikindlaid inimesi, kes mulle vastu jooksevad. Seega ma arvan, et kangekaelsus ei olegi nii halb omadus kui alguses paistab.