Tänapäeva inimene on hea näide
sõltlasest. Sõltlaste all peame
tavaliselt silmas alkohoolikuid ning pikaajalise suitsetamise lõksu jäänud
inimesi. Esimesel juhul on tegemist vajadusega kangema keelekaste järele ning
uue pudeli jaoks raha kokku saamiseks võidakse minna äärmustesse. Teisel puhul
pole raske panna pidevalt tossavale inimesele diagnoosiks nikotiinisõltuvust. Mida
enam areneb maailm meie ümber, seda rohkem tekib inimestele ahvatlusi. Arenenud infoajastuga on tekkinud uus
probleem: vajadus interneti järele.
Pidevat vajadust interneti järele
inimesed endale üldjuhul ise ei tunnista. Samas näeme seda tänavapildis igal
sammul. Bussis, kaubamajades, ootejärjekordades ning igal pool mujal
sisustatakse iga enda vaba hetk kontollimaks uuendusi erinevatest
sotsiaalvõrgustikest. Teistega jagatakse kõike, olgugi et enamasti ei oma
saadav info mitte mingisugust tähendust. Ei ole oluline näha uduseid
fotojäädvustusi igast päeva jooksul külastatud kohast ning säutsuda sellest,
kuidas kodus võileiva tegemiseks juust otsa on saanud. See omakorda avaldab
mõju inimeste väärtushinnangutele. Enam ei suudeta eristada olulist
ebaolulisest. Pidevalt ringluses oleva info hulk on niivõrd suur, et tähtsad
asjad jäävad märkamata. On kurb vaadata, kui väike põngerjas peab facebookis
sõbrannadega jutustava ema tähelepanu võitmiseks meeletult vaeva nägema
.
Sotisaalvõrgustikes ei saa kunagi
kindel olla, kes on teisel pool ekraani. Mina võrdleksin seda ohtlikus
linnarajoonis õhtuhämaruses kott peas ringi kõndimisega. Kuna niimoodi pole
võimalik ise ohtu märgata, tagatakse endale petlik turvatunne. Samaaegselt
jälgivad iga liigutust sajad, tuhanded või isegi rohkemad silmapaarid.
Enamustel inimestel on nende internetiprofiilid avalikud ning sõprade arvud
väga suured. Sellele numbrile lisanduvad veel sõprade sõbrad ning
juhukülastajad. Tahaks küll uskuda, et inimesed on ilusad ja head, aga kahjuks
on väga palju neid, kes kasutavad väikseimagi leitava info kurjasti ära.
Viimasel ajal on moeks saanud netikaubamajad, kust inimene tellib endale toote,
kannab summa üle, kuid tellitud asi tema kätevahele ei jõua. On vaid pangaarvelt
lahkunud rahasumma ning kibestunud tunne südames, et oldi nii kergeusklik. Oleme
kõik vaid inimesed ja ei oska igal sammul ohtu oodata.
Alati on räägitud, et vähemalt
peale igat arvuti taga veedetud tundi peaks veidi aega silmi puhkama ning selga
sirutama. Arvasin ka mina, et arvuti poolt põhjustatud terviseprobleemid
sellega piirduvad. Suureks üllatuseks kuulen aina rohkem juhtumeid, kus
inimesed satuvad mängusõltuvuse tõttu haiglaravile. Neil pole enam aega magada
ega süüa. Järk-järgult kaob reaalsustaju ning virtuaalne maailm sulandub
päriseluga ühte. Need isikud ei suuda enam mõelda muust kui järmisele tasandile
jõudmisest. Samuti on täheldatud, et pidevalt plinkivad värvilised tulukesed
mõjuvad halvasti närvisüsteemile. Kuidas sellisele probleemile lahendust leida,
ei tea keegi. Mängutootjad saadavad aina rohkem ja rohkem „lõkse“ turule ning
lõppu ei paistagi tulevat.
Arvutimaailm on suur ja lai.
Ühest küljest on see meie igapäevaelu oluliselt kergemaks teinud. Kodust
väljumata saab korda saata palju vajalikke toiminguid ja hoida sellega kokku
väärtuslikku aega. Teisalt pakub internet palju ebavajalikku ning inimesed haaravad
sellest naiivselt kinni. Igaüks tahab olla osa innovatsioonist ning pidevalt
areneva maailmaga sammu pidada.

























