Aga kuidas siis oleks?

Tsauki!

Laupäeval sain kirja selle hooaja avastardi, kui Otepääl toimus juunioride ja U23 EMV vabatehnika sprindis. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis polnud just parim päev, aga mitte ka kõige kehvem. Ise tegin veerandfinaalis palju asju rumalasti ja eks jõuvarud olid ka piiratud. Kesine sooritus.

Niipalju ka, et lõpuks sai valmis terve komplekt, kuhu kuuluvad müts, SUUR ja pehme sall ning nüüd ka kindad ja sokid. Hetkel juba uus paar kindaid valmimas.

Olge tublid ja paid!

Kats

Suur-suur aitäh Anettele võistluse piltide eest! :)

Rohelised jõulud.

See on esimene kord, kui jõulud ehmatasid mind. Nad tulid niivõrd järsku. Märkasin küll suuuremat tunglemist ning allahindlusi kuulutavaid värvikirevaid ja suuri silte. Aga ikkagi. Lund pole. Ja nii ei sobi kohe kuidagi mitte.

Kui ma kogu hingest oma fantaasiat rakendan, kardinad alla tõmban ning ehitud kuuse kõrval piparkoogi lõhnases toas istun, siis nagu isegi oleks jõulud. Muidugi pean eirama fakti, et alles üleeile toimus meil vihmasajus kitsukesel lumeribal rohetava muru sees suusavõistlus. See läks isegi, et hästi.

Õnneks on jõulude puhul kõige olulisem olla koos endale kallite inimestega. Ja ma olen kodus, ja sellest ehk piisabki.

Ilusaid jõule ja soojad piparkoogi hõngulisi kallistusi!

Kats

Märg ja porine.

Tsauki!

Nüüdseks on ka viimane koolinädal seljatatud. Kolmapäeval toimus  väike koosviibimine koos klassiga, kust ma veidi varem lahkusin, et minna õe ja isaga Vanemuisses "Thriller"-it vaatama. Väga meeldis ning ka esinejad olid igati tasemel. Ja ma ei väsi mitte kunagi imestamast, kui andekas ja super inimene on Tanja Mihhailova. Lihtsalt perfektne!

Neljapäeva hommikul sõitsin ühe väiksema seltskonnaga Narva poole. Tegemist oli Avatud Vabariigi korraldatud noorteüritusega. Esimese poole veetsime Narva lähikonna ekskursioonil, millest enamus oli mul juba kevadel nähtud. Lõunastasime Narva Kolledžis ning kella kahest hakkas seminar. Seminar iseenesest oli huvitav, aga olin sellele veidi teistsugused ootused seadnud. Egas midagi, natuke uut infot ikka. 

Alates reedest olen aga Oigis laagris ning homme ootab mind ees viimane kontrollvõistlus enne kui päris hooajale vastu läheme. 

Olge ikka tublid ja paid!

Kats.

Kodune.

Heipa!

Siinkohal on paslik tunnistada teine periood lõppenuks. Reedel tegin enda viimase arvestuse ning nüüd vaja ainult tulemusi oodata. Kui ma olen varem öelnud, et mõni arvestuste nädal on raske olnud, siis heh, seekord sai sõna "raske" täiesti uuele tasemele viidud.

Hetkel mul on väike mini-vaheaeg ehk olen reede õhtust saadik Otepääl korralikult trenni teinud ning ka homme ei pea veel samme koolipoole seadma. Täitsa meeldiv on.

Aga olge teie ikka tublid ja paid!

Kats.

Jõulud 2012

Soovides maailmale head.

Kui mul oleks üks soov, siis ma teaks täpselt, mida sellega teha. Ma sooviks, et kõigil maailma inimestel oleks võimalus soovida see üks soov. 

Ja siis ma loodaks, et see üks soov tegi nende elu ilusamaks. Et neil oleks tänu sellele kergem ja nad leiaksid enda tee. 

Et nad ei peaks ennast iial üksi tundma. 

Mitte kunagi.

Sest kui ma täna koolist koju kõndisin, jooksis üks pisike tüdruk kilgates Raekoja platsil kuuse alt läbi ning ühe käega mütsi kinni hoides jooksis ta isa talle järgi. Ta naeratas. Ning see hetk tundus nii lõputult ilus. Sest see oli just nii siiras ja tõeline. 

Ja siis ma soovisingi, et kõigil oleks enda soov. Olgu see siis väike või suur. Aga nad kõik on seda väärt. 

Sest ma nii väga tahan uskuda, et inimesed ongi ilusad ja head. 

Ajamasinaga Inglismaale.

Heipa!

Eile õhtul toimus Vanemuises see kauaoodatud ja palju ärevust ja saginaid tekitanud Treffneri gümnaasiumi 130. aastapäeva juubeliball. Kas see tuleb suurejooneline? Kelle on milline kleit? Kes on lubatud üllatusesinejad? Ja muidugi kõige tähtsam: kes kellega tuleb? Sel aastal käisin taaskord ühe vahvast semust suusatajaga ja oli tore. Vahelduseks põhjust endafa veudu rohkem vaeva näha ning kanda muud kui dresse või teksasid. Praegu siin diivanil teki sees istudes ja sooja kakaod juues tuletavad eilset õhtut meelde mu jalakesed, mis kingadest hirmsasti valutama hakkasid. Isegi kui oleks väga tahtnud selles ilusas fotonurgas pilti teha, siis see järjekorras seismine ei olnud seda kohe üldse mitte väärt ning seega lahendasid selle probleemi nutifonid.

Kallid-paid,

Teie Kats. 

Mul on raske näha, sest hämardub. Piirjooned aina hägustuvad ning inimesed hakkavad eemale ujuma. Nad lihtsalt ujuvad udusse. Õigemini, see nagu tõmbaks neid endasse.  Ma kissitan kogu jõudu kokku võttes silmi..kas see oli midagi?

Ma ei näe enam, sest on juba pime. Piirjooni enam polegi ja must loor on saavutanud enda kõiksuse. 

Armas soe küünlavalgus.

Tere armsad!

Olen täna terve päeva õppimisele pühendanud ning peale lõunat tuli mulle appi Kristel, tänu kellele on homme vähemalt natukenegi parem tunne kooli minna. Kuigi jah, natsa mures olen ikka, aga ega mul ei jää üle muud, kui endast lihtsalt parim anda. Või vähemalt üritada. Tahaks ikka mõelda, et optimism on kõige alus.

Halb on see, et sain bussis magades kuidagi külma ning ei jaksa kuidagi ära nuusata ja kehasoojus hakkab ka juba normaalsest suuremaks minema. Niimoodi ma endale meeletutes kogustes teed sisse kallan ja loodan, et suudan selle asja kiiresti eemale hirmutada. Vähemalt oli täna kodus armas esimene advent koos päkapiku üllatusega ning mina ei kasva kunagi advendikalendri jaoks liiga suureks. Avasin oma Autodega kalendrist rõõmsalt esimese akna ja ei saanud enam eluga rahul olla. Lisan siia ka mõned enda hetke lemmiklaulud!

Olge armsad ja paid!

Kallid Katsilt!

Anonüümsed netihoolikud.

Tänapäeva inimene on hea näide sõltlasest.  Sõltlaste all peame tavaliselt silmas alkohoolikuid ning pikaajalise suitsetamise lõksu jäänud inimesi. Esimesel juhul on tegemist vajadusega kangema keelekaste järele ning uue pudeli jaoks raha kokku saamiseks võidakse minna äärmustesse. Teisel puhul pole raske panna pidevalt tossavale inimesele diagnoosiks nikotiinisõltuvust. Mida enam areneb maailm meie ümber, seda rohkem tekib inimestele ahvatlusi.  Arenenud infoajastuga on tekkinud uus probleem: vajadus interneti järele.

Pidevat vajadust interneti järele inimesed endale üldjuhul ise ei tunnista. Samas näeme seda tänavapildis igal sammul. Bussis, kaubamajades, ootejärjekordades ning igal pool mujal sisustatakse iga enda vaba hetk kontollimaks uuendusi erinevatest sotsiaalvõrgustikest. Teistega jagatakse kõike, olgugi et enamasti ei oma saadav info mitte mingisugust tähendust. Ei ole oluline näha uduseid fotojäädvustusi igast päeva jooksul külastatud kohast ning säutsuda sellest, kuidas kodus võileiva tegemiseks juust otsa on saanud. See omakorda avaldab mõju inimeste väärtushinnangutele. Enam ei suudeta eristada olulist ebaolulisest. Pidevalt ringluses oleva info hulk on niivõrd suur, et tähtsad asjad jäävad märkamata. On kurb vaadata, kui väike põngerjas peab facebookis sõbrannadega jutustava ema tähelepanu võitmiseks meeletult vaeva nägema

.

Sotisaalvõrgustikes ei saa kunagi kindel olla, kes on teisel pool ekraani. Mina võrdleksin seda ohtlikus linnarajoonis õhtuhämaruses kott peas ringi kõndimisega. Kuna niimoodi pole võimalik ise ohtu märgata, tagatakse endale petlik turvatunne. Samaaegselt jälgivad iga liigutust sajad, tuhanded või isegi rohkemad silmapaarid. Enamustel inimestel on nende internetiprofiilid avalikud ning sõprade arvud väga suured. Sellele numbrile lisanduvad veel sõprade sõbrad ning juhukülastajad. Tahaks küll uskuda, et inimesed on ilusad ja head, aga kahjuks on väga palju neid, kes kasutavad väikseimagi leitava info kurjasti ära. Viimasel ajal on moeks saanud netikaubamajad, kust inimene tellib endale toote, kannab summa üle, kuid tellitud asi tema kätevahele ei jõua. On vaid pangaarvelt lahkunud rahasumma ning kibestunud tunne südames, et oldi nii kergeusklik. Oleme kõik vaid inimesed ja ei oska igal sammul ohtu oodata.

Alati on räägitud, et vähemalt peale igat arvuti taga veedetud tundi peaks veidi aega silmi puhkama ning selga sirutama. Arvasin ka mina, et arvuti poolt põhjustatud terviseprobleemid sellega piirduvad. Suureks üllatuseks kuulen aina rohkem juhtumeid, kus inimesed satuvad mängusõltuvuse tõttu haiglaravile. Neil pole enam aega magada ega süüa. Järk-järgult kaob reaalsustaju ning virtuaalne maailm sulandub päriseluga ühte. Need isikud ei suuda enam mõelda muust kui järmisele tasandile jõudmisest. Samuti on täheldatud, et pidevalt plinkivad värvilised tulukesed mõjuvad halvasti närvisüsteemile. Kuidas sellisele probleemile lahendust leida, ei tea keegi. Mängutootjad saadavad aina rohkem ja rohkem „lõkse“ turule ning lõppu ei paistagi tulevat.

Arvutimaailm on suur ja lai. Ühest küljest on see meie igapäevaelu oluliselt kergemaks teinud. Kodust väljumata saab korda saata palju vajalikke toiminguid ja hoida sellega kokku väärtuslikku aega. Teisalt pakub internet palju ebavajalikku ning inimesed haaravad sellest naiivselt kinni. Igaüks tahab olla osa innovatsioonist ning pidevalt areneva maailmaga sammu pidada. 

Ja otsa ta saigi.

Tsauki-tsauki!

Siinkohal saangi teid juba tervitada oma armsast kodukesest. Lõpetasime just perega sushi söömise ning suutsin vähemalt mingi osa kohvrist lahti pakkida. Hea seegi, et mingi osa. See pakkimine on üks tobe asi, nii asjade kokku kui ka lahti pakkimine. 

Jätkates aga sealt kus eelmine kord pooleli jäi, siis teisipäeval ootas meid ees kontrollvõistlus. Ma arvan, et pole raske arvata, et taaskord olin mina see, kes esimesene rajale lähte sai. Needus, või lihtsalt väga paljude järjestikuste kokkusattumuste jada. Võistlus oli raske ning väsimus andis igat moodi endast kogu aeg märku. Ega ma finišisse jõudes väga midagi ei oodanud, aga hiljem kodus tulemusi kuuldes, olid need üle ootuste head. Polegi enam ammu ühtegi head emotsiooni olnud. Loodame parimat.

Kestsime veel viimased trennipäevad ära ning eile kella kahe ajal hakkaski see lõputu bussisõit taaskord peale. Lausa naljakas kui ebainimlikes väändunud asendites on inimesed võimelised suure väsimuse tõttu magama. Lõpuks saime täna hommikul kell 9 ka laevale ja siis veel sõit Tallinnast koju. Mõned minutid peale Otepääl bussist maha astumist olin juba massaši laual, sest selg hakkas laagris muret tegema. Õnneks mul oli ka üks armas mökikaaslane, kes ikka mu selja pärast muretses ja masaašiga aitas.

Ja siinkohal peangi ütlema, et nende kahe nädalaga sai see möki seltskond mulle täitsa armsaks. Aliase, glögi ja piparkoogiõhtud ja lakkamatu naer ning lollitamine. Ja aitäh ka kõigile teistele laagrisolijatele, oli täitsa tore.

Kallid-paid!

Kats,

Levi.

Hei-hei!

Nädalake juba mööda läinud ja selle aja jooksul on külmapoiss meid päris korralikult kiusanud. Kuni tänaseni oli väljas pidevalt -15 kuni -18 kraadi ja eks kõik asjad kippusid trennis marudalt ära külmuma. Siis jälle maailma kõige kiirema jooksuga rajalt koju ja sauna sulama. Vahva, kas pole.

Päev enne puhkepäeva võtsime taaskord ette teekonna suuskadel tippu ja lihtsalt pildistasime ja lollitasime. Seekord valisime õnneks vähe laugema nõlva, kust oli tunduvalt mõistlikum üles ronida.

Puhkepäeva alustasime hunniku pannkookidega ning päeva jooksul tegime ka ühe meeldiva koguse nämmasid piparkooke. Isegi meie oma majake mökk nr.3 sai valmis tehtud. 

Ühel lõunal käisin veel koos Võru suusaklubiga mäe tipus kui päike oli veel üleval ja vaade oli veel ilusam kui muidu. Kui ilusaks saab enam minna? 

Sellel nädalal on olnud veel mitmeid väga raskeid treeninguid ning väsimus hakkab ka vägisi maha murdma ja sellepärast oligi meil täna kergem päev ning seekord otsustasime hoopis tippu jalutada. 

Homme ootab meid ees kontrollvõistlus, millest küll kuuldagi ei tahaks, aga mis meil ikka üle jääb. Üritame endast kuidagi parima anda  :)

Kallid-paid!

Kats,

xoxo