Sama kiirelt nagu üldiselt kaob Eesti suvi (kui teda üldse on), kaob aeg ka siin. Tegemisi ja toimetusi on kogu aeg niivõrd palju, et kuni eelmise nädalani ei saanud veel üldse aru, mis päev või kuu on. Kui jõulukaunistused hakkasid tänavatele ilmuma tundus juba asi kahtlane. Ju see detsember on ikka päris lähedal. Hetkel olen juba ühe jalaga eksamisessis, kuid üritan veel natuke Itaaliat näha ning ringi vaadata. Pildimaterjali reisidest on veel hulga arvutis ootamas ja ma luban, et nad ei jää tulemata.
Kuidas ma jooksuvõistlusel käisin
Kuna ma päris lontuks ennast siin spordi suhtes lasta ei tahtnud, aga jõusaali hinnakiri lõi peale vaadates hinge kinni, siis olen vahepeal ühe jooksutreeneri juures trennis käinud. Nii vahel kord nädalas, vahel üle nädala, vaid nii, et sport ikka päris meelest ära ei läheks ja peeglisse vaadates veel pastat-pizzat näha ei oleks.
Kuna trennikaaslane käib peaaegu iga nädalavahetus võistlemas, siis otsustasin, et pean ka ikka selle ühe linnukese kirja saama niikaua kui veel siin olen. Üldiselt on võistluste pikkused olnud 10+km, kuid kui lõpuks kuulsin, et on tulemas ka üks 3km jooks olime kokku leppinud.
Kahe nädala tagusel laupäeval oli siis võistluspäev lõpuks käes. Läksin koos trennikaaslasega (ütlen ära, et tema räägib üsna vähe inglise keelt ja minu itaalia keel on ka veel selline nagu ta on) ning sõidu alguses sain aru, et tegemist on krossijooksuga ja minu tossud selleks kohe kindlasti ei sobi ("You broke down, can no run"), aga ta saab mulle naelikuid laenata. Mõtlesin, et pole paha, nagu päris sportlane kohe. Kui nüüd järgnev seiklus kokku võtta, siis peale numbri kättesaamist öeldi, et minu stardini on veel umbes 30 minutit aega. Käisin veel autojuures, et dressikas ära panna, kuid 5minutit hiljem stardikohta tagasi jõudes oli kogu minu stardigrupp juba joonel. Ohkasin, tuletasin meelde, et olen lihtsalt Itaalias ning läksin külmalt starti.
Egas midagi, sellised asjad on siin Itaalias täiesti tavalised. Ega keegi ei peagi kunagi päris kindel olema, kas või kuidas midagi teha. Jooksin oma raja läbi, mitte just hirmkiiresti, aga seekord niimoodi. Sain taaskord ühe eriti ehtitaalialiku kogemuse.
Kuidas ma juba oktoobris San Marinos käisin
Siis kui veel ilmad stabiilselt mõnusad, soojad ja päikselised olid, ja ma viimati kodust eestlast nägin, sai käidud ka San Marinos. Maagiline ja armas koht, tulvil kindlustest ning hingematva vaatega igas suunas. Naljakas mõelda, et omaette riik. Ma selle kirjeldamisel enam pikemalt ei peatukski, las pildid räägivad enda eest.
Kõike parimat!
Ikka Teie Katrina. <3
