Hilisôhtune môttelend nr. 528

Teame kôik väljendit "viimse piirini aetud". Mis saab siis, kui sa jôuadki selle viimase piirini? Sealt peaks ju veel tagasitee olemas olema? Kuskilt pimedusest ilmuvad välja väikesed pôrgulikud käekesed, mis alguses meelitavad kuid lôpuks meist lihtsalt kinni haaravad. Kuuled vaikset klôpsu? See on tagasitee uks, mis oma päästvad vôimalused just sulges. Enam pole kusagile joosta, need väikesed pôrgukäed said meid juba kätte. Märkamatult lohistatakse meid millimeetri haaval üle selle ôhkôrna piiri. Alguses ei märkagi palju, kuid ühel hetkel kaob käekeste poolt loodud kauni kaitsemüüri tuimestav jôud ja selle teatrietenduse kardinad kukuvad kolinal alla. See on meie etendus, tühi ja kôle. Vaatad lavalt kaugusesse sinna, kus peaks istuma rahvas. Seal justkui oleks midagi tuttavlikku. Sirutad käe, kuid tead, et sellel pole enam môtet. See, mis on seal, on juba teiselpool piiri. Nüüd sa oled siin, isegi pisikesed pôrgukäed on kadunud. Ise tulid, see ongi sinu etendus.

Jämi tunnel 19.-25.oktoober.2013

Tsauki,

Nagu eelmisel korral mainisin, siis vaheaega ma kodus ei veetnud. Juba laupäeva hommikul 7.30 leidsin ennast laevaga Soome poole sõitmas. Nagu ka eelmisel aastal läksime taaskord Jämi suusatunnelisse treenima. Kohapeal ootas meid kerge miinus ning väike armas lumekiht. Pani naeratama küll. Treeningud möödusid ilusti ning ühel päeval jõudsime ka Tipsikuga matkamas käia ning ilusat loodust nautida.

Praeguseks on vaheaeg läbi ja ega ei jäägi muud üle kui ennast vaikse ohkega taas koolirütmi häälestada.

Kats,

xoxo

Tehtud.

Tsauki,

Täna kell 11.15 astusin koos veel kolme kaasvõitlejaga vastu viimasele arvestusele. Käed värisesid ja aju viskas pidevalt pisikesi lühiseid ning üritasin kogu hingest vaevaliselt pähe tuubitud vene keele teksti meeles hoida. Lõpuks sai see tehtud ning trepist alla kõndides ei osanud veel isegi rõõmus olla. Väsimus oli nii jube ja ainus mõte oli see, et saaks võimalikult-võimalikult kiiresti sellest majast hästi kaugele ning kooliasjad kuskile padjakuhja alla ära peita. No kohe nii-nii vässu sellest arvestuste nädalast. Kodus käisin veel kõige massiivsema padukaga jooksmas ning juba valmistun taaskord siit lahkuma. Nii see elu mul veereb. 

Tagasivaatena esimesele perioodile või siis septembrile ja poolele oktoobrile tuulasin veidi oma arvutiavarustes ringi ning jagaksin teiega veel mõningaid pildikesi, mis (minuteada vist?) ei ole veel teie silme ette jõudnud.

Musid-kallid-paid,

Kats,

xoxo

Nagu kodu.

Alates reedest olen igapäevaselt arvestusi teinud ja praeguseks hetkeks on neli seljataga ning kaks veel ees. Seljataga on palju õppimist ja tundub, et võib juba õelda, et hullem on möödas. Ma vähemalt südamest loodan nii. Eile peale kõige raskemat arvestust (loe: bioloogia) ning matemaatika konsultatsiooni vajasime hirmsasti natukene peade tuulutamist ja otsustasime ennast premeerida (või lohutada) tükikese imemaitsva Werneri koogiga ja lihtsalt veidi linnas ringi jalutada. 

Las need pildid räägivad enda eest,

Kats,

xoxo

Väike põikpäine plika sitsisatsilises roosa lehviga kleidis.

Kuna arvestuste nädal on uksetaga ning homne inglise keele arvestus mulle juba vaiksel kuklasse hingab ning ka ülejäänud ained ennast pidevalt meelde tuletavad, siis seda ajaressurssi just hetkel kuidagi üle ei ole. Mõtlesingi, et jagan teiega ühe armsat ja vahvat laulu, mis mulle juba esimesest sekundist hinge puges. Paratamatult hakkan seda laulu kuulates igatsema aega, kui olin veel pisike plikatirts. 

Hommikul äratas emme sooja paiga laubale üles ning koperdasin jonnakalt söögilaua taha, kus juba issi kallistus ootas. Sellel hetkel polnud muid muresid kui ülimagus uni, millest kuidagi ärgata ei tahtnud ning teada, et külmkappi avades ootab seal üks kohuke. Just see lemmikkohuke, mitte mingi teine. 

Ja õhtused unejutud, kus väikese tipsikuga kahekesi suutsime ühe teki alla mahtuda ning emme või issi taaskord ilusast Elevant Elli raamatust uue peatüki ette lugesid. Mingil kehtel kippus Tips mulle õlapeale ära vajuma, sest ilusad unenäod juba kutsusid. Oli tore ja armas uinuda oma kallite kätevahel ja teada, et nad on alati seal samas olemas. Aga nad on praegugi minujaoks olemas, peidetud südame kõige ilusamasse toakesse ja saadavad mind igal sammul. 

Motivatsioon-teeseldud.

Vahelduseks Katrina õhtustele mõttelendudele räägiks täna ka veidi, mis mu elus viimasel ajal toimunud on. Lehed langevad, kalendrist vaatab vastu oktoober ning õpetajad on alustanud kontrolltööde ning muude õudustega. Kuidas sellises virvarris ellu jääda? Ürita olla motiveeritud või jah, vähemalt teeskle seda. Vastasel juhul süüakse sind elusast peast selle sõna kõige otsesemas tähenduses. 

Täna käisime juba traditsiooniliselt võistlemas Lätis Priekulis. Neli ringi, tulemus- alla keskmise. Hea pingutus, õige treening. Vähemalt väike tipsik oli tubli.

Kats,

xoxo

Kui mul oleks üks sinine linnaratas...

Kui mul oleks üks sinine linnaratas, täpselt nii sinine, kui on taevas armsa männimetsa kohal või hoopis just nii sinine, kui on lõpmatu ookean, kus pisike klounkala vaikselt ringi siblib. 

See ratas oleks armas ja tore, just nii tore, et kui ma sõidaks sellega pisikestest lastest mööda, sikutaksid nad tasa oma isa varrukaäärt ning näitaksid naeratusega minu sinise ratta poole. 

Kui mul oleks see sinine linnaratas, siis ma sõidaks sellega mööda tasakesi vuliseva Emajõe äärt. Me ei häiriks teineteist. Tema kulgeks ikka omasoodu ja mina oma. Ainult tuul sasiks  mu üksikut jonnakat juuksesalku, mis kuidagi patsis ei taha püsida. 

Selle rattaga sõidaks ma veidi kaugemale, toetaks ta õrnalt vastu männitüve ning istuks selle kõrvale maha. Võtaks kotist mõne armsa raamatu, puhuks sealt tolmukihi maha ja peidaks ennast andeka kirjaniku loodud sõnade ja paikade sekka. Järsku ma avastaks, et väljas on juba pime, aga ega ma koju ei ruttaks. Libistaksin veel käega üle viimse raamatulehe ning toetaksin ka oma peakese männi vastu. Näeksin langemas ühte tähekest, sulgeksin oma silmad ja sooviksin...

Sooviksin, et mul oleks üks sinine linnaratas...

Minu kirjand.

Erinevaid ankeete täites tuleb tihtipeale ära märkida enda rahvus. Minul ja veel veidi rohkemal kui miljonil inimesel on passi kirjutatud "eestlane". Libistades pilgu üle teiste ankeedis pakutavate päikesepaisteliste suurriikide, kus kuulduste järgi kasvavad rahapuud ning inimesed on ilusad ja head, kaasneb oma põhjamaise rahvuse ette linnukese märkimisega nukker ohe. Kas tõesti on elu Eestis kehv ning murekoorem on suurem kui õnnetunne? 

Paljud välismaalased kirjeldavad eestlast sõnadega vaikne, tõrges, emotsioonitu ning kinnine. Arvan, et need tunnused on meile pärandanud esivanemad, kes higi, verd ja pisaraid valades võõrvõimu all kannatasid. Eesti riik on praeguseks vaba ning täna elavad inimesed ei ole nende õudustega kokku puutunud. Ometi voolab meie soontes sama veri ning minevikuvarjud meenutavad ennast Peipsi tagant. Eestlane kannab endaga kaasas kibestumust ning näeb asjades alati rohkem halba kui head.

Eestlane on rõõmus, kui teda kiidetakse. Mida tähtsam on kiitja maailmakaardil, seda parem. Aastatepikkuse töö ja vaevaga on pisike Maarjamaa leidnud endale koha erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides. Peaaegu igal nädalal sõidab mõni keerulise ametinimetusega isik valitsusest tähtsatele kohtumistele. Lugedes Postimehest, et USA presidendil Obamal on hea meel Eestiga koostööd teha, patsutavad poliitikud endale rahuoluga õlale ning on enda saavutustega rahul. 

Eestlane on harjunud valima halva ja veel halvema vahel. Heaks näiteks on taaskord alanud valimisralli. Televiisoris näidatakse enne ja pärast igat filmi erinevate parteide reklaamilõike, ühes säravamad näod ja lubadused kui teises. Isegi taustamuusika on valitud paljulubavalt rõõmsameelne. Valimiskasti juures seistes muutub eestlane oma poolehoiuga kitsiks, sest aeg on näidanud, et nende võimukandjatega Eesti viie rikkama riiga hulka ei jõua. Lõpuks ei jää üle muud, kui valida kõige ebameeldivam erakond ning anda hääl sellele vastuseisvale erakonnale. Kui ei saa hääletada poolt, tuleb hääletada  kellegi vastu.

Olgugi et probleeme ning põhjuseid vingumiseks leiab alati, on eestlased hea rahvas. Ühtekuuluvustunne ja kodumaaarmastus on igaühe hinges olemas. Ilma selleta ei tuleks tuhanded laulukaare alla kokku, et seista külg külje kõrval ning korrata Lydia Koidula sõnu "Mu isamaa on minu arm".