tol hommikul
kui ärkasin
sa naeratasid sest märkasid
jonnakat juuksesalku
mu põsel
vaikselt eemale
lükkasid
ma uinuda
enam ei soovinud
lõpuks reaalsus
parem unelmast
ei muust maailmast
hoolinud, kumbki
vaid mõlemast
(28.juuni 2014)

tol õhtul

kui uinusin

käed mu ümber

kadusid

hetkeks vaid

tajusin

sooja hingust kaelal

tõmbusid must eemale

lähemale seinale

mõtted läksid teisale

sinna, kus

su süda

minna sul 

luban, sest

pole sa siin

hingeta keha

mulle on piin

(21.oktoober 2014)

Levi laager 3.-21. november 2014

Jah, oleksin kolmeks nädalaks justkui maapealt kadunud ja sama kadunud tunduvad olevat need nädalad ka minu elust, Olen juba teist päeva tagas koolis ning tundub lausa veider, et neid tegemata töid ja võõrast informatsiooni niivõrd palju on. Jõudes asja tuumani- veetsin kolm nädalat igaaastases Levi lumelaagris. Sellesse aega mahtus: 

vahva mardijooksmine oma mökitüdrukutega

meeleolukas puhkepäev videot kokku pannes

Olose esimese lume (ebaõnnestunud) võistlus

selle aasta esimene kelgusõit

52 treeningtundi 

350 suusakilomeetrit

ning veel palju muid vahvaid seiku

Seekord oli ka tagasitulek minu jaoks veidi teistmoodi, sest seiklesin enda meeletult raskete kodinatega üksi läbi Soome. 2,5 tundi bussis, 13 tundi rongis, väike (uskumatult kulukas!) taksosõit ning viimaks laev Eesti. 

Hetkel valutangi pidevalt pead robustse infoküllusega ning püüan kõigest väest veidigi asjalikke seoseid luua. Saan hakkama, pean ju saama. 

Olge ikka tublid ja paid!

Ikka teie seesama Kats, 

kes usub ja loodab, 

et ükskord läheb kõik paremaks.

Miks sa valetad?

Mõningatel hetkedel on inimesi lausa erakordselt raske mõista. Hoolimata sellest, kui väga me ka ei proovi on asju, mis jäävadki mõistatusteks. Tahaksin leida selgitusi sellele, miks talendikas noorsportlane loobub enda unistustest või koduvägivalla all kannataja jääbki vaikima.

Mina usun, et inimesi on nende välispinna järgi võimalik tundma õppida, kuid mitte kunagi lausuda sõnad "ma tean, mida sa tunned". Oma kogemusest tean, et ka suurima tahtmise korral ei saa ma iial mõista tundeid, mis valdavad äsja lähedase kaotanud inimest või mõista teisi võõraid muresid, millega mul endal pole kunagi kokkupuuteid olnud. Väide kellegi teise tunnete mõistmisest on tobe ning kohati lausa mõnitav, meenutab lausa veidi silmakirjalikkust. 

Olgugi, et välispinna põhjal saab teha mõningaid järeldusi, on inimese sisse võimatu näha. Me kõik olema näitlejad- ühed veidi andekamad kui teised. Hirmuäratav on mõistmine, et pikki magamata öid ja ängistavaid muremõtteid on liigagi kerge peita päikselise naeratuse taha ning lausuda veenvalt "kõik on hästi". Tundes kedagi peaaegu terve elu loodad, et suudad märgata tema raskusi ilma selgitavate sõnadeta. Kuid tihitpeale see nii ei ole ning inimene jääbki enda muredega üksi. 

Enamus hetkedel on inimesi võimatu mõista. Isegi kümned psühholoogiaraamatud ei suuda avada inimest endasse sulgumast. Olgugi, et mõistmissoov on siiras, siis mõned saladused on igavased. 

Päev Põlvamaal seigeldes.

Kui teil kunagi tekib keset päeva mõte, et tahaks kuskile rappa seiklema minna, siis tehke seda. Pakkige 10 minutiga asjad, pange GPS käima ning lihtsalt minge. Loomulikult võtke ka kaasa hea seltskond, minul oli kaasas mu pisike Tipsik. Seiklesime ringi kuni pimedani ning jõudsime isegi tagasiteel Taevakojast läbi hüpata. Kas teate, Eesti pole üldse nii suur, et oleks vaja meeletuid planeerimisi ja ettevalmistusi. Tuleb lihtsalt elada.

Olge tublid!

Teie Kats.