Heihei!
Kes veel ei tea, siis kirjutan septembri algusest saadik blogi Tartu ülikoolile enda elust esmakursuslasena. Lisan juurde ka siiani ilmunud postituste lingid, et ka uudistada saaksite.
Esimene postitus kliki SIIA!
Teine postitus kliki SIIA!
Kolmas postitus kliki SIIA!
Neljas postitus kliki SIIA!
Parimat!
Ikka Teie Katrina.
Saturday, October 10, 2015
Monday, July 20, 2015
.
No tere!
Pole ammu kuulnud, pole ammu näinud. et mis minust on saanud ja mis vahepeal juhtunud?
Viimase postituse kuupäevana vaatab vastu 29.märts 2015. Kuupäev millele mõeldes käib suisa kerge külmajudin üle selja, ühesõnaga, ammu. Kuid ilma pikemalt keerutamata käin kiirelt üle nende paari(või suisa kolme kuu tähtsamaid tegemised ja juhtumised).
Üsna pea peale seda jahedat kuupäeva sain teha linnukese veel ühe unistuste reisisihtkoha järele- Pariis. Külastasime kolme aprillikuu alguse päeva jooksul perega Pariisi tähtsamaid turimismagneteid ja sain juua kohvi vaadates katuseaknast Eiffeli torni. Süda täitub elevusega veel praegugi seda meeletut linna meenutades. Meeletu ongi vist üks kõige õigemaid sõnu selle linna, nende inimeste ja elutempo kirjeldamiseks.
Ja mis edasi? Tagasi koju jõudes ma just kauaks Pariisi unelusse jääda ei saanud ning õige pea ootasid ees gümnaasiumi lõpueksamid. Enamikku sellest ajavahemikust katab kerge uduloor, sest elus tundus olevat üks suur kaos. Palju õppimist, vähe und, veel rohkem õppimist ning veel vähem rahulikke öid. Võin ausalt öelda, et andsin endast kõik ning rohkemgi veel.
Eksamite vahepeale mahtus ka minu esimene Suurjooks ümber Viljandi järve. Taaskord uus ja huvitav kogemus taolise massiürituse näol. Veidi peale seda sai tehtud ka üks päris suur otsus seoses spordiga. Vahetan enda valge Karupesa Teami kombe Tartu Suusaklubi sinise vastu ning teen suure kummarduse enda eelmisele klubile. Vaatamata tehtud otsusele, olen väga tänulik kõigile treeneritele, kes mind aitasid ja õpetasid ning olen uhke, et tõusin selle klubi värvides mitmeid kordi kõrgetele poodiumikohtadele.
Veel mahtus enne lõpetamist kavasse klassireis Hiiumaale, mis oli tõeliselt tore ja vahva. On kindlasti, millest kunagisel klassikokkutulekul rääkida.
Ning nüüdseks juba kuu aega tagasi sain lõpetatud gümnaasiumi. Ning seda hõbemedaliga. Arvan, et lisana sellel, mida õpetajad meieni õpikutest tõid, oli Treffner minu jaoks tõeline elukool. Õppisin küll hulga koolitarkusi, kuid eelkõige õppisin tundma iseennast. Leidsin enda jaoks õige ja vale ning eesmärgid, mille poole püüelda. Leidsin inimesi, keda hoida ning mäleastusi, mida meenutada.
Nüüdseks on (vähemalt esialgu) paigas ka see, mida ülikooli õppima lähen-TÜ majandusteaduskond.
Eks näis, mis elu toob.
Kallistan!
Teie Katrina.
Veel mahtus enne lõpetamist kavasse klassireis Hiiumaale, mis oli tõeliselt tore ja vahva. On kindlasti, millest kunagisel klassikokkutulekul rääkida.
Ning nüüdseks juba kuu aega tagasi sain lõpetatud gümnaasiumi. Ning seda hõbemedaliga. Arvan, et lisana sellel, mida õpetajad meieni õpikutest tõid, oli Treffner minu jaoks tõeline elukool. Õppisin küll hulga koolitarkusi, kuid eelkõige õppisin tundma iseennast. Leidsin enda jaoks õige ja vale ning eesmärgid, mille poole püüelda. Leidsin inimesi, keda hoida ning mäleastusi, mida meenutada.
Nüüdseks on (vähemalt esialgu) paigas ka see, mida ülikooli õppima lähen-TÜ majandusteaduskond.
Eks näis, mis elu toob.
Kallistan!
Teie Katrina.
Thursday, July 9, 2015
kardan
Sulle öelda
et olen leidnud kodu
Sinu südames
kardan
et võid mõelda
et vaid luiskan
Sulle öelda
et olen leidnud kodu
Sinu südames
kardan
et võid mõelda
et vaid luiskan
leian uued teed
soovin
Sulle öelda
et on kodu
Sinu südames
proovin
nõnda öelda
et mind usud
tunned soojust sees
Sulle öelda
et on kodu
Sinu südames
proovin
nõnda öelda
et mind usud
tunned soojust sees
tahan
Sulle öelda
et on kodu
Sinu südames
tahan
näha elu
käsikäes
teelahkmetel
julgen
Sulle öelda
et on kodu
Sinu südames
julgen
soovin mõelda
kõigest, mis
Meid ootab ees
Sunday, March 29, 2015
tahan olla
parem
parem enda
Sinu
ja teiste jaoks
tahan ärgata
varem
leida päevas
rohkem
head
tahan leida
ennast
leida üles
hingepõhjast
sealt
tunda, et
olen väärt
kõike
et need poleks
vead
tahan unes
unustada
mure
kaugeks jääda
tahan olla
parem
parem leidmaks
aeg ja koht
tahan tunda
et siin
ma olen
ja kaduda
enam poleks oht
Thursday, March 19, 2015
Joobumus.
Kas teate, kui vahel on mõned laulus midagi sellist, suisa joovastavat, mis paneb üha uuesti ja uuesti taasesitamise nupu poole sirutama?
Jah, võib öelda, et olen selle laulu (enda jaoks kütkestavasse) lõksu langenud.
Aga, ega kõike vist ei saagi seletada.
Ja, ega vist ei peakski.
Saturday, March 7, 2015
Saturday, February 28, 2015
Kiri sõbrale.
Kallis sõber!
Sa arvatavasti imestad, et miks ma ei kirjuta enam nii nagu vanasti, miks ei kajasta enam nii innukalt enda võistusi ja muid tegevusi. Miks on elukirjeldusi ning pilte tulvil blogi vahetunud ilukirjanduslikuks mõtete edasi andjaks, kuhu ilmuvad aegajalt mõned pisemad kirjatööd? Jah, armas sõber, tõesti, mingi muutus on toimunud, mitte ainult blogis, vaid minus endas. Aga selleks, et kuidagi Su imestust ning mõistmatust leevendada kirjutan Sulle täna ausalt, ausalt spordist.
Arvatavasti Sa juba tead suuremat osa minu sporditeest. Ühes teiste lasteaiakaaslastega hakkasime käima suusahüppe trennis ning seal püsisin ma kuni kolmanda klassi lõpuni. Eks alguses oli ikka vaimustus ning pealehakkamine suur, kuid viimastel aastatel kadus treeneril minu vastu huvi, kuna olin tüdruk ning tol hetkel Eestis veel teisi selle alaga tegelevaid tüdrukuid ei olnud. Suurimaks motivaatoriks trenni minekuks olidki peale treeningut pakutavad küpsised ja tee.
Kuna minu klassis oli päris mitmeid Karupesa Teami liikmeid ning veel hulganisti neid üle kooli, mäletan tihtipeale seda pisikest kadedusetunnet, mis mind valdas, kui nägin neid ühises klubidressis trenni marssimas. Ja nii ma ükskord köögilaua taga emale ja isale tähtsal olekul teatasin, et nüüd saab minust suusataja. Ja nii ma suundusingi suvel enne neljandat klassi enda esimesse laagrisse Jõulumäel. Kui ma esimestes trennides innukalt teiste sabas sibasin, olingi rahul ja õnnelik. Tundsin, et olen vist õiges kohas.
Aastal 2009 hakkasid ilmuma mõned esimesed arvestatavad suusasõidud, kus mitmed pidid koju minnes varasemad protokollid lahti võtma ning uurima, et kes see Katrina Ojavee õigupoolest üldse on. Üks pisike plikatirts, alati teistest peajagu lühem, Otepäält. Jah, armas sõber, tundus, et minust hakkas keegi saama. Mul õnnestus saada isegi teatetiimi, peale mida Eesti Noorte Meistrivõistlustelt hõbemedal kaelas koju sõitsime. Sõitsin kolmest vahetusest viimast ning tunnen värinat oma põlvedes taaselustumas mõeldes tagasi sellele, kuidas seal suurte nimede ja konkurentide vahel seisin ja ootasin,
14.novembril 2010 startisin ühes teistega enda elu esimesse lumelaagrisse Levi suusakeskus. Mäletan selgesti seda kui elevil ma olin, kuidas ma tegin juba kuu aega varem nimekirju asjadest, mis tuleb kindlasti kaasa võtta. Mitu ööd varem pakkisin voodisse pugenult üha uuesti ja uuesti enda kohvrit mõtetes lahti, et mitte ükski asi ei saaks kuidagi maha jääda. Mäletan lume krudinat kui tegin esimesi suusasamme ning veidi härmatunud ripsemid ning patsiotsa. Mäletan tunnet ning naeratust, mis ei kustunud isegi laagri viimasteks treeninguteks. Samal aastal sain ma oma esimesed medalid ETV- Swedbanki suusasarjas. Ma ei suutnud enam õnnelikum olla.
Järgneval suvel tegin ma trenni innukamalt kui eales varem. On tõsi tõesti, et süües kasvab isu, kuid poleks eales uskunud, et mind selline soov treenida tabab. Armas sõber, sellest sai mulle üks suurimaid läbimurde aastaid, just eelkõige hooajast 2011/2012, ja seda poleks suutnud keegi uskuda.
Veidi enne enda 15. sünnipäeva sain ka esimese suusatunneli kogemuse, kui läksime perega harjutama Jämile. Olgugi, et tunnel on vaid 625m pikk, ei suutnud ma kuidagi tüdineda ühestki minutist, peaasi, et ma vaid suusatada sain. Veidi peale seda muutus mu tervis imelikuks ning peale pikka teadmatust diagnoositi mul mononukleoos. Sõber, Sa ei pea hetkel google järele sirutama, et uurida, mis see niitäpselt on, sest kokkuvõttes ei omagi see nii suurt tähtsust. Võin vaid nentida, et sel aastal lahkusin ma spordiarsti juurest pisarates, sest luba lumelaagrisse sõita ma ei saanud. 13.novembril kell 12.00 istusin parasjagu Oti Pubis lõunatades ning nägin vaevu läbi pisarate teistega lahkuvat bussi.
Ometi, ei andnud ma alla, sest mingist hetkest oli minusse tekkinud meeletu armastus spordi, võistlemise ning suusatamise vastu. Hooaja avavõistlustel Jõulumäel sain oma esimese esikolmiku koha ETV-Swedbanki noorte suusasarjas. Vaid mõned nädalad hiljem sain oma esimese individuaalse Eesti Noorte Meistrivõistluste medali. Pronksi. Ja ma mäletan, kuidas ma istusin finishis lume peal ning nutsin õnnest, sest nii raske oli uskuda kommentaatorite sõnu. Ma olin ütlemata ja meeletult õnnelik.
Kuu aega hiljem startisin Eesti koondise riided seljas ning ühena kuuest väljavalitud tüdrukust Põhjmaade noorte meistrivõistlustel. Märtsis sain esindada oma klubi Eesti täiskasvanute Meistrivõistlustel ning tulla koju teatesõidu hõbedaga. Hooaja lõpuks oli mul koht noortekoondises. Samal kevadel lõpetasin Otepää Gümnaasiumi kiitusega ning täitsin veel ühe oma unistuste, saades sisse Hugo Treffneri Gümnaasiumisse. Poleks olnud mitte ühtegi asja, mis oleks saanud mind veel õnnelikumaks teha.
Sel suvel ma treenisin veel rohkem ja veel innukamalt, sest sain veeta laagreid koos teiste omavanuste Eesti parimatega ning mul oli motivatsiooni rohkem kui küll. Sain koolis hästi hakkama ning käisin ka lumelaagris. Kuid võistlustel ma ei olnud enam päris see. Tulemused ei olnud enam nii kirkad, olgugi, et suutsin saada veel teisegi individuaalse noorte meistrivõistluste pronki ning võtta nii mõnedki ETV- Swedbanki suusaraja medalid. Aga ma ei saanud enam Põhjamaade meistrivõistlusele. Ega olümpiafestivalile. Ega koondisesse. Mul oli palju magamata öid tuupides pähe erinevaid fakte ning teadmisi.
Kevadises kontrollis spordiarsti juures ilmnesid mul esimesed probleemid südamega. Käisin ultraheli uuringutes, võtsin tablette, kandis 24 tundi juhtmeid, aga keegi ei teadnud ja ma jätkasin. 11. klassi talve võib võtta kokku üsna samas joones, mis ka kümnenda. Mul ei olnud kohta suurvõistlusetele, kuid ETV-Swedbanki etappidelt siiski mõne medaliga ma koju tulin. Individuaalset eestikate medalit ma sel aastal ei püüdnud.
Nüüdseks on saanud minust juunior ja ma tunnen ennast vanana. Ei sõber, ära saa must valesti aru. Öelda, et ma olen vana kõlab lausa tobedana, kuid ma ei suuda leida selleks ka paremaid sõnu. Vaid kuu aega tagasi võitis mind esimest korda mu 4 ja pool aastat noorem pisiõde. Mul ei ole kahju, et mu õel hästi läheb, vastupidi, ma olen ta üle meeletult uhke, sest tean ka seda, kuivõrd palju tema vaeva näeb ning pingutab. Tunnen ära aastatetagused hetked, kui mina olin üks nendest noortest N16 vanusegrupi tüdrukutest, kelle paremust niimõnelgi võistlusel suuremad tunnistama pidid.
Minu klubitreener on alati öelnud, et sa võid olla kahes asjas hea, aga ainult ühes väga hea. Ja nii ma olengi üritanud rügada kahel rindel: koolis ja spordis. Eks mõlemad on üksteist mõjutanud. Konkureerida omavanustega nii, et teha neist poole vähem trenni on tegelikult lihtsalt vale. Samas ei saa eitada, et need mõned harvad korrad, kui suudan neist edukam olla, on rõõm sellevõrra suurem, mida vähem ma olen saanud neist harjutada.
Ja nii ma üritangi teha sporti nii, et suudaksin seda nautida ja lihtsalt rõõmu tunda. Kuid on raske. On väga raske leppida sellega, mis on. Võitlushing minu sees ei taha kuidagi alla vanduda, kuigi minu mõistus teab, et olen teinud kõik, mis minu võimuses. Selle õppeaastaga on käinud kaasas ka omajagu terviseprobleeme, mis on treenimist seganud ning üks pool minust ongi üritanud sellega leppida ning sellevõrra rohkem kooli edukale lõpetamisele keskenduda.
Armas sõber, tõsi, ma hakkan vaikselt teemast kõrvale kalduma, kuid mõista ka mind, et tundeid ja emotsioone, mida ma tahaks Sinuga jagada on niivõrd palju ning sõnade võime neid edasi anda üsna kesine.
Ma olen ikka seesama tüdruk, kes armastab krudisevat lund suusatalla all, härmatanud ripsmeid ning hetki, mil lumeinglit tehes silmad taeva poole unistada. Olen spordile andnud suure tüki oma südamest ning sport on mulle palju vastu andnud. Saan vaid öelda, et lõpuks on kõik need pisarad, valusad treeningud ja veel valusamad kaotused seda kõike väärt olnud.
Kallis sõber, kõik on hästi, olen lihtsalt veidi emotsionaalseks muutunud. Ehk see kiri toob Sind minu hingele veidi lähemale ja aitab mõista paljusid erinevaid asju. Muidugi ei suutnud ma kõigi nende tähemärkidega anda edasi pooltki, mida oleksin tahtnud, kuid see on siiski midagi.
Ole tubli armas sõber!
Sinu Katrina.
Arvatavasti Sa juba tead suuremat osa minu sporditeest. Ühes teiste lasteaiakaaslastega hakkasime käima suusahüppe trennis ning seal püsisin ma kuni kolmanda klassi lõpuni. Eks alguses oli ikka vaimustus ning pealehakkamine suur, kuid viimastel aastatel kadus treeneril minu vastu huvi, kuna olin tüdruk ning tol hetkel Eestis veel teisi selle alaga tegelevaid tüdrukuid ei olnud. Suurimaks motivaatoriks trenni minekuks olidki peale treeningut pakutavad küpsised ja tee.
Kuna minu klassis oli päris mitmeid Karupesa Teami liikmeid ning veel hulganisti neid üle kooli, mäletan tihtipeale seda pisikest kadedusetunnet, mis mind valdas, kui nägin neid ühises klubidressis trenni marssimas. Ja nii ma ükskord köögilaua taga emale ja isale tähtsal olekul teatasin, et nüüd saab minust suusataja. Ja nii ma suundusingi suvel enne neljandat klassi enda esimesse laagrisse Jõulumäel. Kui ma esimestes trennides innukalt teiste sabas sibasin, olingi rahul ja õnnelik. Tundsin, et olen vist õiges kohas.
Aastal 2009 hakkasid ilmuma mõned esimesed arvestatavad suusasõidud, kus mitmed pidid koju minnes varasemad protokollid lahti võtma ning uurima, et kes see Katrina Ojavee õigupoolest üldse on. Üks pisike plikatirts, alati teistest peajagu lühem, Otepäält. Jah, armas sõber, tundus, et minust hakkas keegi saama. Mul õnnestus saada isegi teatetiimi, peale mida Eesti Noorte Meistrivõistlustelt hõbemedal kaelas koju sõitsime. Sõitsin kolmest vahetusest viimast ning tunnen värinat oma põlvedes taaselustumas mõeldes tagasi sellele, kuidas seal suurte nimede ja konkurentide vahel seisin ja ootasin,
14.novembril 2010 startisin ühes teistega enda elu esimesse lumelaagrisse Levi suusakeskus. Mäletan selgesti seda kui elevil ma olin, kuidas ma tegin juba kuu aega varem nimekirju asjadest, mis tuleb kindlasti kaasa võtta. Mitu ööd varem pakkisin voodisse pugenult üha uuesti ja uuesti enda kohvrit mõtetes lahti, et mitte ükski asi ei saaks kuidagi maha jääda. Mäletan lume krudinat kui tegin esimesi suusasamme ning veidi härmatunud ripsemid ning patsiotsa. Mäletan tunnet ning naeratust, mis ei kustunud isegi laagri viimasteks treeninguteks. Samal aastal sain ma oma esimesed medalid ETV- Swedbanki suusasarjas. Ma ei suutnud enam õnnelikum olla.
Järgneval suvel tegin ma trenni innukamalt kui eales varem. On tõsi tõesti, et süües kasvab isu, kuid poleks eales uskunud, et mind selline soov treenida tabab. Armas sõber, sellest sai mulle üks suurimaid läbimurde aastaid, just eelkõige hooajast 2011/2012, ja seda poleks suutnud keegi uskuda.
Veidi enne enda 15. sünnipäeva sain ka esimese suusatunneli kogemuse, kui läksime perega harjutama Jämile. Olgugi, et tunnel on vaid 625m pikk, ei suutnud ma kuidagi tüdineda ühestki minutist, peaasi, et ma vaid suusatada sain. Veidi peale seda muutus mu tervis imelikuks ning peale pikka teadmatust diagnoositi mul mononukleoos. Sõber, Sa ei pea hetkel google järele sirutama, et uurida, mis see niitäpselt on, sest kokkuvõttes ei omagi see nii suurt tähtsust. Võin vaid nentida, et sel aastal lahkusin ma spordiarsti juurest pisarates, sest luba lumelaagrisse sõita ma ei saanud. 13.novembril kell 12.00 istusin parasjagu Oti Pubis lõunatades ning nägin vaevu läbi pisarate teistega lahkuvat bussi.
Ometi, ei andnud ma alla, sest mingist hetkest oli minusse tekkinud meeletu armastus spordi, võistlemise ning suusatamise vastu. Hooaja avavõistlustel Jõulumäel sain oma esimese esikolmiku koha ETV-Swedbanki noorte suusasarjas. Vaid mõned nädalad hiljem sain oma esimese individuaalse Eesti Noorte Meistrivõistluste medali. Pronksi. Ja ma mäletan, kuidas ma istusin finishis lume peal ning nutsin õnnest, sest nii raske oli uskuda kommentaatorite sõnu. Ma olin ütlemata ja meeletult õnnelik.
Kuu aega hiljem startisin Eesti koondise riided seljas ning ühena kuuest väljavalitud tüdrukust Põhjmaade noorte meistrivõistlustel. Märtsis sain esindada oma klubi Eesti täiskasvanute Meistrivõistlustel ning tulla koju teatesõidu hõbedaga. Hooaja lõpuks oli mul koht noortekoondises. Samal kevadel lõpetasin Otepää Gümnaasiumi kiitusega ning täitsin veel ühe oma unistuste, saades sisse Hugo Treffneri Gümnaasiumisse. Poleks olnud mitte ühtegi asja, mis oleks saanud mind veel õnnelikumaks teha.
Sel suvel ma treenisin veel rohkem ja veel innukamalt, sest sain veeta laagreid koos teiste omavanuste Eesti parimatega ning mul oli motivatsiooni rohkem kui küll. Sain koolis hästi hakkama ning käisin ka lumelaagris. Kuid võistlustel ma ei olnud enam päris see. Tulemused ei olnud enam nii kirkad, olgugi, et suutsin saada veel teisegi individuaalse noorte meistrivõistluste pronki ning võtta nii mõnedki ETV- Swedbanki suusaraja medalid. Aga ma ei saanud enam Põhjamaade meistrivõistlusele. Ega olümpiafestivalile. Ega koondisesse. Mul oli palju magamata öid tuupides pähe erinevaid fakte ning teadmisi.
Kevadises kontrollis spordiarsti juures ilmnesid mul esimesed probleemid südamega. Käisin ultraheli uuringutes, võtsin tablette, kandis 24 tundi juhtmeid, aga keegi ei teadnud ja ma jätkasin. 11. klassi talve võib võtta kokku üsna samas joones, mis ka kümnenda. Mul ei olnud kohta suurvõistlusetele, kuid ETV-Swedbanki etappidelt siiski mõne medaliga ma koju tulin. Individuaalset eestikate medalit ma sel aastal ei püüdnud.
Nüüdseks on saanud minust juunior ja ma tunnen ennast vanana. Ei sõber, ära saa must valesti aru. Öelda, et ma olen vana kõlab lausa tobedana, kuid ma ei suuda leida selleks ka paremaid sõnu. Vaid kuu aega tagasi võitis mind esimest korda mu 4 ja pool aastat noorem pisiõde. Mul ei ole kahju, et mu õel hästi läheb, vastupidi, ma olen ta üle meeletult uhke, sest tean ka seda, kuivõrd palju tema vaeva näeb ning pingutab. Tunnen ära aastatetagused hetked, kui mina olin üks nendest noortest N16 vanusegrupi tüdrukutest, kelle paremust niimõnelgi võistlusel suuremad tunnistama pidid.
Minu klubitreener on alati öelnud, et sa võid olla kahes asjas hea, aga ainult ühes väga hea. Ja nii ma olengi üritanud rügada kahel rindel: koolis ja spordis. Eks mõlemad on üksteist mõjutanud. Konkureerida omavanustega nii, et teha neist poole vähem trenni on tegelikult lihtsalt vale. Samas ei saa eitada, et need mõned harvad korrad, kui suudan neist edukam olla, on rõõm sellevõrra suurem, mida vähem ma olen saanud neist harjutada.
Ja nii ma üritangi teha sporti nii, et suudaksin seda nautida ja lihtsalt rõõmu tunda. Kuid on raske. On väga raske leppida sellega, mis on. Võitlushing minu sees ei taha kuidagi alla vanduda, kuigi minu mõistus teab, et olen teinud kõik, mis minu võimuses. Selle õppeaastaga on käinud kaasas ka omajagu terviseprobleeme, mis on treenimist seganud ning üks pool minust ongi üritanud sellega leppida ning sellevõrra rohkem kooli edukale lõpetamisele keskenduda.
Armas sõber, tõsi, ma hakkan vaikselt teemast kõrvale kalduma, kuid mõista ka mind, et tundeid ja emotsioone, mida ma tahaks Sinuga jagada on niivõrd palju ning sõnade võime neid edasi anda üsna kesine.
Ma olen ikka seesama tüdruk, kes armastab krudisevat lund suusatalla all, härmatanud ripsmeid ning hetki, mil lumeinglit tehes silmad taeva poole unistada. Olen spordile andnud suure tüki oma südamest ning sport on mulle palju vastu andnud. Saan vaid öelda, et lõpuks on kõik need pisarad, valusad treeningud ja veel valusamad kaotused seda kõike väärt olnud.
Kallis sõber, kõik on hästi, olen lihtsalt veidi emotsionaalseks muutunud. Ehk see kiri toob Sind minu hingele veidi lähemale ja aitab mõista paljusid erinevaid asju. Muidugi ei suutnud ma kõigi nende tähemärkidega anda edasi pooltki, mida oleksin tahtnud, kuid see on siiski midagi.
Ole tubli armas sõber!
Sinu Katrina.
Wednesday, February 25, 2015
Usaldus ja usaldamatus.
Juba lasteaias antakse pisikestele jõnglastele ülesandeks koostada pingerivi omadustest, mida nad peavad enda kaaslaste juures kõige tähtsamateks. Enamustel juhtudel on usaldus üks nendest. Sama ülesannet tehakse läbi veel mitmeid kordi ka enda teel algkoolist gümnaasiumi lõpuklassini. Mida edasi, seda tähtsamaks muutub inimeste jaoks omada kaaslast, keda saab usaldada.
Saada jälile sellele, kuidas hakkavad kahe inimese vahel tööle usalduse tekkeks vajalikud mehhanismid, meil vist ei õnnestugi. Olen märganud, et mõnedel inimestel kulub ühise vestlusteema leidmiseks vaid sekundeid, kuid teised jäävadki faasi, kus on tavapärane vahetada mõned emotsioonitud viisakusväljendid ning nendega piirduda. Usalduse tekkimiseks on väga erinevaid viise. Nendest üheks on pikaajaline suhtlus, kus lähendavateks teguriteks on ühine lapsepõlv ning loendamatud mälestused koos veedetud hetkeist. Lausa vastandiks on teine viis, kus kellekski, kellega jagada enda sügavamaid saladusi ja muresid valitakse mitte just kõige lähedasem ning pigem ootamatu isik. Nagu iseenesest tekib sellistel hetkedel iseeneslikult soov kaaslase südamesse äsjatekkinud tühimik omalt poolt millegagi täita.
Usaldus on väga oluline mitmetel erialadel. Pean eriti olulisteks meditsiinis arsti ning patsiendi ja spordis treeneri ning sportlase vahel olevat usaldust. On tähtis, et patsient ei kahtleks arsti poolt pakutavates lahendustes, vaid usaldaks teda, kui vastava kõrghariduse ning kogemustega isikut. Ilma haige ja arsti vahelise hea suhteta on õige ravi leidmine raskendatud ning haige edasine saatus võibki jääda umbusaldamatuse tõttu nigelaks. Olles ise juba pikka aega spordiga tipptasemel tegelenud tean, kui tähtis on sportlase ning treeneri vaheline teineteise mõistmine, igapäevane suhtlus ning ideede jagamine. Selleks, et treeneril oleks võimalik koostada parim võimalik treeningplaan, peab ta olema kursis sportlase kõigi probleemide ja kaebustega. Samuti peab olema sportlasel jäägitu usk enda treenerisse, et harjutada võimalikult lähedaselt nendele mõtetele, mis treener on plaani kirja pannud.
Inimsuhted on kui hommikukastes pärlendav ämblikuvõrk. Ämblik on valinud sobiva koha ning kudunud imepeenest niidist keerulise struktuuriga võrgustiku. Selles tervikus on iga sõlm ning ühenduskoht kindlal kohal ning oluline. Iga pisike sõlmeke selles niidistikus tähistab jagatud salamõtet või südamesoovi. Kuid nii nagu vappub kastepiiskade all võrk, pannakse ka inimeste usaldus proovile väliste mõjutajate poolt. Sama kiirelt ning ootamatult, nagu usaldus kahe inimese vahel tekkis võib see ka puruneda. Üheks väga lihtsaks näiteks on truuduse murdmine suhtes. See on tegu, mida ei saa kuidagi tagasi pöörata, kuid mis murrab kaaslase südame. Põhjuseid, mis ajendasid inimsed just tollel hetkel selliselt käituma võis olla mitmeid, kuid ükski neist ei saa ealeski piisavaks põhjenduseks. Usaldust taastada sellisel kujul nagu ta oli enne, pole enam võimalik. Nagu ütles Friedrich Nietzsche: „ Mind ei kurvasta mitte see, et sa mind petsid, vaid see, et ma ei saa sind rohkem usaldada“.
Ühel või teisel hetkel enda elus vajavad kõik kedagi, kelle kõrval maha istuda ning ennast lihtsalt muredest tühjaks rääkida. Inimest, keda suudad jäägitult usaldada ei ole kerge leida ning kahjuks tuleb leppida ka mitmete tagasilöökidega.
Saturday, February 14, 2015
kes oleks arvanud
et Maailm
nõnda pisike saab olla
et kaks kätt
selleks embuseks
on piisavalt
kes oleks lootnud
et Maailm minu üles leiab
tema embusesse
end pimeduses peidan
kes oleks uskunud
et must kord muutub valgeks
ning õrnalt õhetavad
palged
kes oleks unistanud
et aeg see muutub teiseks
igavikku ootan vaid
et Maailm
nõnda pisike saab olla
et kaks kätt
selleks embuseks
on piisavalt
kes oleks lootnud
et Maailm minu üles leiab
tema embusesse
end pimeduses peidan
kes oleks uskunud
et must kord muutub valgeks
ning õrnalt õhetavad
palged
kes oleks unistanud
et aeg see muutub teiseks
igavikku ootan vaid
sest
koos näeb ikka kaugemale
silmapiiri lähemale
pilvepiirist kõrgemale
maailmaservast edasi,
veel
kaua tahan minna
tule kaasa sinna
Alati.
Sind ootan.
Tuesday, January 13, 2015
Üle(läbi) rahutu vee.
Pärast paaditäie räsitud ning tänamatute inimeste päästmist, otsustab paadijuht Martin Vaide enda pisipoja laip süles üle parda astuda. Talle saadetakse püüdmiseks köied, kuid ta otsustab käsigranaadi kasuks.
Mõned võitlused on selleks, et laiendada enda piire ning areneda.
Mõned võitlused, on selleks et põgeneda.
Mõned inimesed on selleks, et neid hoida.
Mõned inimesed tulevad sinu juurde ise.
Mõnedest tuleks lahti lasta (ära põgeneda).
Martin Vaide seisatab enda paadil, meri on olnud armutu ning paat on sama räsitud kui ta ise. Ta näeb, et paat on inimestest tühi, nad kõik on jõudnud Rootsi pääsetpaadile, kuid tema läheb alumisse ruumi, enda poja juurde. Ta hoiab enda poega, näeb teisel pool purret oma naist ning korraga, teda ei ole enam.
Puudutasin teemat August Gailiti romaanist "Üle rahutu vee"
"Sa näed täna ilus välja."
"Aitäh, seega mu mission õnnestub liigagi edukalt."
Saturday, January 3, 2015
Subscribe to:
Posts (Atom)