Pean kurvastusega teatama, et on saabunud hetk, mil liigun taas Eestimaa suunas. Seekord läks see aeg kuidagi eriti kiiresti, mul on tõesti tunne, et tulin alles eile. Samas oli tore ja lõbus ja on, mida meenutada.
Esmaspäeval oli hommikul kavas rahulik taastav klassikatrenn. Tegime mõned läbirääkimised ning otsustasime minna uisusuusaga ning vallutada mäetipp. Tarkpead, nagu me oleme, suutsime ikkagi valida ühe järsematest nõlevadest, kust üles ronida. Kõige paremini sobikski siia ütlus, et aega võttis, aga asja sai. See ilm ei olnud küll kõige suurem asi, ent kogemus oli äge sellegipoolest. Nalja kui palju.
Eile hommikul oli veel pea kolme poole tunnine komplekstreening- 2h klassika + 1.20' uisku. Eks ma ta muusika kõrvas ära sõitsin, aga lõpp läks küll juba päris üksildaseks ja igavaks. Õhtul küpsetasime veel Karoliinega natuke šokolaadisaiakesi, tegime suusad reisivalmis ning alustasime ka vaikselt asjade pakkimisega. Kurb oli asju kotti laduda.
Täna hommikul ootas meid ees jahmatav miinuskraadide arv- lausa -15kraadi. Selline üleminek on ikka väga järsk, arvestades, et eelmistel päevadel püsis temperatuurinäit nullilähedane. Praegu istungi kõigi oma kodinatega bussis ning ees ootab päris pikk kodutee.
Kats,
xoxo


















































