Mulle meeldiks olla müürilill,
Jalgu kõlgutades istuda varjus, nähtamatult, ning jälgida argitoimetuste lakkamatut kulgu. Mahapillatud rahakotile laotaks pelgupaigaks tumeda vihu, et omanik saaks veidi rohkem meenutusaega ning leiaks tee tagasi.
Mulle meeldiks olla müürilill,
Olla siiruse ja lapsepõlvesaladuste, mahamaetud aardekarbi ja nukrusepisara ainus vaikiv tunnistaja. Jätta need mälestused endale ning põimida kindlalt ümber külmade ja rohmakate kiviplokkide.
Mulle meeldiks olla müürilill,
Ja aja jooksul närtsida ning jätta endaga mälestuste igavikkus.





