Kuidas ma jooksu"võistlusel" käisin ning ammune San Marino

Sama kiirelt nagu üldiselt kaob Eesti suvi (kui teda üldse on), kaob aeg ka siin. Tegemisi ja toimetusi on kogu aeg niivõrd palju, et kuni eelmise nädalani ei saanud veel üldse aru, mis päev või kuu on. Kui jõulukaunistused hakkasid tänavatele ilmuma tundus juba asi kahtlane. Ju see detsember on ikka päris lähedal. Hetkel olen juba ühe jalaga eksamisessis, kuid üritan veel natuke Itaaliat näha ning ringi vaadata. Pildimaterjali reisidest on veel hulga arvutis ootamas ja ma luban, et nad ei jää tulemata.

 

Kuidas ma jooksuvõistlusel käisin

 

Kuna ma päris lontuks ennast siin spordi suhtes lasta ei tahtnud, aga jõusaali hinnakiri lõi peale vaadates hinge kinni, siis olen vahepeal ühe jooksutreeneri juures trennis käinud. Nii vahel kord nädalas, vahel üle nädala, vaid nii, et sport ikka päris meelest ära ei läheks ja peeglisse vaadates veel pastat-pizzat näha ei oleks.

 

 Kuna trennikaaslane käib peaaegu iga nädalavahetus võistlemas, siis otsustasin, et pean ka ikka selle ühe linnukese kirja saama niikaua kui veel siin olen. Üldiselt on võistluste pikkused olnud 10+km, kuid kui lõpuks kuulsin, et on tulemas ka üks 3km jooks olime kokku leppinud.

 

Kahe nädala tagusel laupäeval oli siis võistluspäev lõpuks käes. Läksin koos trennikaaslasega (ütlen ära, et tema räägib üsna vähe inglise keelt ja minu itaalia keel on ka veel selline nagu ta on) ning sõidu alguses sain aru, et tegemist on krossijooksuga ja minu tossud selleks kohe kindlasti ei sobi ("You broke down, can no run"), aga ta saab mulle naelikuid laenata. Mõtlesin, et pole paha, nagu päris sportlane kohe. Kui nüüd järgnev seiklus kokku võtta, siis peale numbri kättesaamist öeldi, et minu stardini on veel umbes 30 minutit aega. Käisin veel autojuures, et dressikas ära panna, kuid 5minutit hiljem stardikohta tagasi jõudes oli kogu minu stardigrupp juba joonel. Ohkasin, tuletasin meelde, et olen lihtsalt Itaalias ning läksin külmalt starti.

 

Egas midagi, sellised asjad on siin Itaalias täiesti tavalised. Ega keegi ei peagi kunagi päris kindel olema, kas või kuidas midagi teha. Jooksin oma raja läbi, mitte just hirmkiiresti, aga seekord niimoodi. Sain taaskord ühe eriti ehtitaalialiku kogemuse.

 

Kuidas ma juba oktoobris San Marinos käisin

 

Siis kui veel ilmad stabiilselt mõnusad, soojad ja päikselised olid, ja ma viimati kodust eestlast nägin, sai käidud ka San Marinos. Maagiline ja armas koht, tulvil kindlustest ning hingematva vaatega igas suunas. Naljakas mõelda, et omaette riik. Ma selle kirjeldamisel enam pikemalt ei peatukski, las pildid räägivad enda eest.

 

Kõike parimat!

Ikka Teie Katrina. <3

 

 

Veneetsiast ja maavärinatest

Kalendrisse vaadates on vahepal juba november kätte jõudnud ning isegi meil näitab loodus sügisesi ilminguid. Ilmad on veel jätkuvalt mõnusad ja soojad, kuid pühapäeval jooksmas käies märkasin, et lehtedel on langemisega ootamatult kiire hakanud. 

Kas ma tundsin ka maavärinaid ja kas kõik on korras?

Uudiseid vaadates võivad mõned teada, et eelmisel nädalal oli Itaalia keskosas kaks suuremat maavärinat. Esimesel korral õppisin just parasjagu korteris, kui tundsin, et kõik hakkab kuidagi kummaliselt rappuma. Kuna eestlasena tundub mõte, et tegemist on maavärinaga väga kauge, arvasin, et küllap naaber laamendab või hüppab aga üsna kiiresti sain aru, et tegelikkuses ikkagi terve maja kõigub täiesti arvestatavalt. Kaua see küll ei kestnud, nii 10-15 sekundit, kuid ehmatas ikka. Võtsin Googlest live-earthquakes kaardi lahti ning nägin, et kaks tundi tagasi oli minu kodulinnast ca 200km kaugusel 5,5 magnituudiline maavärin. Ka erasmuse tudengite WhatsAppi chat lõi kihama kui küsiti üksteiselt „ega ma seda ometi ette ei kujutanud?“.

Samamoodi ärkasin maja rappumise peale pühapäeva hommikul. Seekord loksutas vähe kõvemini ja kauem ning tõepoolest oli ka maavärina epitsenter seekord lähemal ja maavärin ise tugevam (6,9). Üldiselt meid juba rahustati, et päris meie piirkonnas tavaliselt maavärinaid ei ole, kuid järeltõukeid tunneme ikkagi. Egas midagi, tuleb sellesse suhtuda kui osana Itaaliast. 

Kuidas me oktoobri alguses Veneetsias käisime. 

Oktoobri teisel nädalal tuli Caius mulle Itaaliasse külla ning otsustasime ka veidi koos ringi sõita ning käia ära Veneetsias. Ilmaga meil kahjuks kohe üldse ei vedanud- seesama nädal oli siiani kõige külmem ja vihmasen minu Itaalias oldud aja jooksul, kuid Veneetsia ise oli sellegipoolest imeilus. Enamuse esimesest päevast saime vihmata ringi jalutada ning sadama hakkas alles õhtul kui läksime pisikese paadiga Grand Canal Tourile. Söitsime mööda suuremaid ja tähtsamaid kanaleid ning giid näitas tähtsamaid hooneid ja tutvustas veidi nende ajalugu.

Teisel hommikul avanes kummalisi vaatepilte, kus kõikal hakkas vesi vaikselt üle kanalite äärte ujutama ning osade tänavate keskele tehti kõrgendustest teerajad, kus suur turistide mass siis ringi liikus. Omaette naljakas oli vaadata ka kõiki neid müügimehi, kes veel eelmisel päeval selfistick-e müüsid, kuid sellel päeval vihmavarjude ja kilesaabaste sülemitega ringi jooksid. 

Olenemata äärmiselt kehvast ilmast jäi mulle Veneetsiast ikkagi imeilus mälestus. Tegu on tõeliselt ainulaadse ja kauni kohaga, kus ajalugu ja selle koha uhkus peegeldub kõikjalt. Võib täiesti olla, et mõni gondlimees töötab selles ametis juba mitmendat põlvkonda. 

Soojaid ilmu ja päikest!

Ikka Teie Katrina

Trip to Naples 29. september- 2. oktoober

Plaaniga uus postitus lähipäevade jooksul kirjutada läks jälle nii nagu läks- ütleme siis, et läks itaalia moodi. Sellegipoolest, siin ta nüüd on- postitus minu reisist Napolisse.

Mina õpin ühes Bologna ülikooli campustest- Forlis, kuid Bolognas endas on ülikooli ja tudengite elu hoopis teistsugune. Seal on mitmeid Erasmuse organistatsioone, kes igal nädalal erinevaid üritusi ja väljasõite korraldavad. Niisiis registreerisimegi koos Soome tüdrukuga ennast reisile Napolisse. Üritan teha pisema ülevaate kus me käisime ja mida nägime. 

Esimese päeva veetsime peamiselt Napolis- külatasime tähtsamaid muuseume ja kirikuid ning ronisime meeeeletult pikast trepist üles linna kindluse juurde. Sel päeval oli tõeliselt kuum ilm, kuid ülesse jõudes oli see vaade seda väärt küll. Lõunat sõime ühes eriti ehedas ja koduses pizzerias, sest Napoli on tuntud kui „pitsapealinn“. Kuna mu itaalia keele oskus on veel hetkel selline nagu ta on, siis on ka toitude tellimine enamasti paras loterii. Ma tõesti enamasti ei tea, mis ma endale täpselt tellisin, kuid loodan alati parimat. Seekord õnnestus tellida väga huvitav ja omapärane pitsa, kus tavapärane krõmps äär oli hoopis täidetud ricotta-juustuga. 

Terve teise päeva hommiku veetsime imelisel Capri saarel. Tõeliselt imeilus ja ainulaadne koht ning sain ka oma selle aasta esimese ja viisama rannaskäigu kirja. Okei, kuna elu oligi juba liiga ilus, siis pidi midagi nihu ka minema. Olin juba enne reisi kuulnud, et Napoli on tuntud ka taskuvaraste rohkuse poolest ning kästi telefonil ja rahakotil silm peal hoida. Noh, selleks üheks hetkeks ma oma telefoni ikkagi veidi hooletult koti pealmisesse ossa panin ning suures rahvasummas kõndides ta sealt ära näpati. Eriti õnnetul kombel oli sellega koos ka minu ID-kaart ning pidin sellel õhtupoolikul paari organistatsiooni inimesega vaatamisväärsuste asemel hoopis Napoli politseijaoskonnaga tutvuma. 

Kolmanda päeva hommikul vallutasime Vesuvio vulkaani, kust avanes taaskord imeilus vaade kogu ümbruskonnale. Teise kohana külastasime sel päeval limoncello kodulinna Sorrentot, mis on ühtlasi ka ilus merelinn ja turistide meelispaik. 

Limoncello- Italian lemon liqueur mainly produced in Southern Italy, especially in the region around the Gulf of Naples, the Sorrentine Peninsula and the coast of Amalfi, and islands of Procida, Ischia, and Capri

PS! Sellel õhtul kui suurema osaga grupist Napolis peol käisime, varastati veel 3 telefoni ja üks rahakott. 

Kui kõik eelmised päevad olid olnud soojad (minu eesti kehale liigagi kuumad) ja päikselised, siis viimane hommik kostitas meid lausvihmaga. Sel hommikul külastasime Vesuvio kunagise vulkaanipurske alla jäänud linna Pompeid, mis on uskumatult hästi säilinud. Hoolimata vihmast oli Pompei Capri järel üks mu lemmikkohti, mida selle reisi jooksul külastasime.

Kuna ma üldiselt olen harjunud reisima pere või väiksema seltskonnaga, siis oli selline reis koos suure seltskonna ja organistatsiooniga midagi uut. Kohati oli veidi väsitav niivõrd suure hulga uute inimestega korraga tutvuda, kuid lõppkokkuvõttes jäin reisiga ikkagi väga rahule. Ilmad olid ilusad ning Itaalia on niivõrd suur ja mitmekülgne. Alati on midagi uut ja huvitavat.

Lisan ka veidi pilte, osad on klõpsitud ise GoProga ning kuid suurem osa, millel on näga ka watermarki on Anni tehtud. Loodan, et meeldib!

Ikka teie Katrina :)

Aeg lendab, kohe täiesti sõna otseses mõttes

Okei, nii naljakalt või kummaliselt kui see ka ei kõlaks, siis ajal siin tundub teistsugune mõõde. Miski ei ole samasugune nagu kodus ning elu kulgeb hoopis teistsuguses rütmis. Endalgi on raske mõista, et olen siin veetnud juba kolm nädalat. Kolm igati tegusat nädalat.

Kuidas see koht mulle koduseks sai

Kool hakkas siin ametlikult peale alles 26. septembril, mina aga saabusin juba nädal varem, 19nendal, just selleks, et mul oleks aega rahulikult sisse elada ning uue kohaga harjuda.

Esimene nädal kulus lihtsalt kõiksugu paberimajandusele: registreerimine koolis, itaalia isikukoodi saamine, keelekursusele saamise kinnitused ning lihtsalt pisikesed asjad. Muidugi oli väga oluline leida lähim ning odavaim toidupood ning muuta korter endale kodusemaks. Suureks üllatuseks, ei kasuta itaallased eriti tekke ning peale kahte kehvasti magatud ööd lahkusin korterist kindla mõttega, et ilma tekita ma tagasi ei tule. Naiivselt arvasin, et küll ma inglise keelega kuidagi hakkama saan. No, ei saanud. Aega võttis, aga peale enda pantomiimi etendust ma lõpuks tegelikult väga vahvalt itaalia tädilt teki ostetud sain ning võisin päeva kordaläinuks lugeda.

Mis mu õpingud siin endast kujutavad?

Kuna bakalauruse aineid, mida võtta on siin suhteliselt vähe, siis olen valinud endale 3 päris mahukat magistri ainet (=3x8ECTS) ning samuti võtan itaalia keele kursuse algajatele. Hetkeseisuga saan öelda, et olen enda valikutega väga rahul ning õppejõud on tõepoolest tasemel ning oma ala spetsialistid. Kuna ülejäänud inimeste inglise keele oskus on selline nagu ta on, siis olin ka õppejõudude suhtes pisut skeptiline, kuid täiesti asjatult. Võibki öelda, et inimesed jagunevad enam-vähem kahte leeri: need, kes ei oska inglise keelt üldse või siis need, kes on selles väga head.

Sooja tunde tekitavad mitte asjad, vaid inimesed

Eks esimese nädala jooksul mõtlesin mitmeid kordi, kas see oli ikka õige valik. Või et ehk oleksin pidanud valima mõne vähemtemperamentse riigi? Olen alati olnud pigem rahulik ja ratsionaalne, siis tundub endalegi imelik, et valisin üsnagi hullumeelse ja kirgliku Itaalia.

Tänaseks võin öelda, et kõik mu kahtlused on kadunud. Mulle tõesti väga meeldib siin ning minu ümber hakkavad tekkima need „oma inimesed“, kellega on hea ja lihtne aega veeta.

Üritan lähipäevade jooksul kirjutada valmis ka postituse sellest, kuidas ma septembri lõpus ühe Erasmuse organisatsiooniga Napolis käisin.

Proovin, aga ei luba, sest olgem ausad, siin Itaalias ei saa milleski päris kindel olla. Isegi bussid käivad nii nagu tahavad ning graafik peatuse seinal on pigem illustreeriv.

Soojad kallid!Teie Katrina

 vahel tundub, et täiesti suvalised majad on kirikud, aga kõik on seest imeilusad

mina ja mu uued turult ostetud päikeseprillid