Esimene päev 19.09.2016

Esimene päev oli küll lihtsalt kõige otsesemas mõttes meeletu ja tormiline. Kuna lennuk väljus hommikul üsna varakult (7.30), siis otsustasime Tallinnasse tulla juba pühapäeva õhtul. Lendasin Bolognasse vahemaandumisega Amterdamis ning sealt edasi läksin rongiga juba oma uude kodulinna- Forlisse.

Juba raudteejaamas sain esimese eht-itaalialiku kogemuse.

 Kooberdasin seal oma kahe kohvriga trepist alla kui üks noormees otsustas mind kohvri tassimisega aidata ning nähes seda kuidas ma vaheldumisi vist veidi liiga segaduses näoga enda piletit ja seintel olevaid silte vahin mult pileti käest võttis ning mind sisuliselt kätt pidi rongini ning ka seal oma kohani talutas. Ainsaks vestluseks oli see, kuidas ta mulle julgustuava näoga „Come-come“ ütles ning pärast „Ciao bella!“ hõikas.

Okei, nüüd lootsin vaid, et olen päriselt ka õige rongi peal. Teine ärevam moment tekkis kui täiesti imekombel vaatas perroonilt vastu silt kirjaga „Forli“ (minule kõlas teadustaja öeldust küll hoopis midagi muud), kuid tänu ühele onule said mu kohvrid ning ma ise kiiresti rongist välja toimetatud.

Uus kodu?

Raudteejaama tulid mulle õnneks autoga vastu organisatsiooni esindajad, kelle kaudu ka endale majutuse leidsin ning juba varsti seisingi oma toa rõdul ning imestasin seda, kuhu nüüd sattunud olen. Asjade virvarrist veidi mahajahtununa otsustasin minna veidikeseks linna peale jalutama. Surusin linnakaardi tugevalt pihku ning astusin tänavale. Alguses ma ei saanud päris täpselt aru, miks itaallased mind veidi jõllitavad, aga noh, ma olin sisuliselt ainuke inimene, kes oli üleskeeratud säärtega teksadega ning maikaga. Väljas oli küll 25 kraadi aga noh, nende jaoks on see juba peaaegu külm.

Esimesene asjana torkab linnapildis muidugi silma maja-maja-otsas tänavate süsteem ning Fiatide ja Smartide ning muude pisimõõduliste autode rohkus, mille peale õige naabrist-parem eestlane üldiselt nina krimpsutab. Majadel on vahvad punasekirjud katused ning akende ees on „Mamma mia!“ filmist tuttavad luugid.

Kuidas Momo ja sõbrad mind mäkki saatsid.

Varsti asusin otsima mingit hiinlaste poodi, kust pidi normaalse hinna eest olema võimalik endale voodipesu osta. Olin varasemalt palunud, et Caius saadaks mulle Forli McDonaldsi ning H&M-i aadressid. Esimene selleks, et tasuta wifi-t kasutada ning google mapsi abiga järgmise päeva plaan paika panna, teine odavate kodudresside ja tenniste jaoks. Peale pikka otsimist ma kumbagi aadressi oma kaardilt ei leidnud ning üritasin küsida abi poemüüja käest. Tema ei teadnud ning hõikas tänavalt appi noormeeste pundi, kes kambapeale enamvähem teadsid, kus McDonalds asub. Keegi neist küll inglise keelt ei osanud, aga niipalju jõudis mulle kohale, et see pidavat kolekaugel olema. Järgmisel hetkel olid nad mind juba pisikesse bussi üliemotsionaalse ja jutuka (loomulikult ainult itaalia keeles) itaallannast bussijuhi juurde surunud ning üks hõikas veel järgi „Don’t worry, she takes you!“. 

Esimene mõte oli muidugi see, et äkki peaks ära jooksma, aga tundus, et tädi on tõesti vahva ja peale natukest silmadega mõõtmist otsustasin, et okei, ma olen temast igal juhul tugevam ja jooksen kiiremini (kui selleks vajadus peaks tekkima). Et lugu nüüd natuke kiiremini kokku võtta siis jah, tädike viiski mind oma tegelikult vist liinibussiga McDonaldsisse, kuid irooniana ma sealt lõpuks soovitud tasuta wifi-t ei saanudki. Noh egas siis midagi. 

Esimese päeva lõpuks oli mul vähemalt täitsa oma voodipesu ning uinusin üsnagi rahuliku südamega. Vähemalt on mul ilus koht, kus elada ja täitsa armas uus kodulinn. 

Kallid!

Teie Katrina

Uue kodu rõdul

Erasmusega Itaaliasse.

Siin ma siis nüüd olen.

Ligi aasta hiljem peale viimast nn postitust (kirjutasin vahepeal kuigipalju blogi Tartu Ülikoolile ja need postitused on leitavad nende FB lehelt TÜ Sisseastumine) ja pean tõdema, et väike ärevus hakkab südamesse pugema küll.Veel suve keskelgi ei tihanud ma enda minekust ja selle kindlusest rääkida, siis nüüd võin küll öelda, et jah, esmaspäeval pühin veidikeseks ajaks kodumaa tolmu jalgadelt ning lähen Itaaliat (ja ennast) avastama.

Püüan teha lühidalt ja selgelt, miks, kuidas ja kunas.

Mõned teavad, et tegelikult tahtsin minna välismaale õppima juba kohe peale gümnaasiumi lõpetamist. Noh, sellega läks veidi teisiti ja esimese kursuse lõpetasin juba koduks saanud Tartus. Jaanuaris hakkasin neid Erasmuse asju juba rohkem uurima, kuid kindel otsus proovida tuli 2 õhtut enne viimast kandideerimistähtaega kui kirjutasin kodus motivatsioonikirja ning viimasel päeval viisin enda dokumendid ära. Mõtlesin, et okei, kui ei saa siis ei saa, aga vähemalt olen proovinud. 

Paar päeva hiljem tuli meil, et olen Tartu Ülikooli poolt välja valitud ja saan minna enda soovitud ülikooli- University of Bologna, Forli campus.

Miks just see ülikool?

Minu suureks üllatuseks oli tegelikult pakutavate ülikoolide nimekiri päris suur ning ega alguses ei osanudki kuidagi otsustada miks või kuhu. Võib öelda, et lõpuks jõudsingi kahe ülikoolini- Bologna ülikool Itaalias ning üks Prantsumaa ülikool- puhtalt välistamismeetodit kasutades. Hakkasin järjest vaatama, kuhu ma kindlasti minna ei taha ja nii ta vaikselt läks. Nende kahe viimase seast kallutas mind Bologna poole lihtsalt sisetunne ja ega väga head selgitust sellele ei olegi. Samas ei ole ka väga halb CV-sse kirjutada, et olen õppinud maailma vanimas ülikoolis. Kõlab vähemalt uhkelt. 

Peale teavitust, et olen saanud endale koha Erasmuse programmis on olnud üks suur rodu meile itaallastega, kes miskipärast neile kuigi kiiresti ja tihti vastata ei taha. Ühele dokumendile ühe inimese allkirja saamine võttis aega (kõigest) terve kuu. Alles sellel teisipäeval saingi viimased paberid korda ning natuke rahulikumalt hingata. 

Itaaliasse õppima minek on ka üks põhjusest, miks ma terve suve Soomes tööl käisin. Erasmuse poolt saab küll teatud summa stipendiumit, kuid tahtsin võimaldada endale "rahalise vabaduse" olukorra ja saaksin seal veedetud ajast täesti maksimumi võtta ning ei peaks muretsema iga rongipileti või ostetud jäätise pärast. 

Kunas? Kauaks? Kas täitsa üksi lähedki?

Lendan minema juba eesoleva esmaspäeva varahommikul  ning lähen õppima üheks semestriks ehk jaanuari lõpuks olen Eestis tagasi. 

Ja lähen täitsa üksi, ja ei, ma ei karda. Või noh, väike ärevus ikka on, aga see on positiivne (on öeldud, et kui midagi enam ei tunne, siis polegi vist elus).

Mis mind seal ees ootab?

Eks näis. Mu lootused on suured ja ilusad, kuigi aus olles, mul tõesti ei ole head ettekujutust, mis mind seal ees ootab. Aga ma üritan Teid sellega kursis hoida ja siia kuigipalju kirjutada ja pilte lisada. Endalgi hea mõne aasta pärast lugeda ja vaadata.

Siis kui ma suvel Soomes tööl olin ja september veel kaugel oli