Lausa hirmus mõelda, et vaid ühe päeva saan veel kodus olla enne, kui lausa kaks nädalat järjest ja natuke pealegi laagrirütmis elama pean. Olgugi, et teen sporti hingega, muutub selline rutiin mingist hetkest küllaltki rusuvaks ning ega pidevalt lõõskav 30 kraadine kuumus ka endaga just motivatsioonimägesid kaasa ei too.
Vähemalt õnnestus mul eile peallõunast tänaseni veeta kvaliteetaega tsivilisatsioonist eemal Parika järvede ääres ning juba üle liiga pika aja taas isegi telgis ööbida. Ise ma olin selline tarkpea, et laadisin küll kaamera aku lausa täis, aga mälukaart jäi ilusti kenasti koju. Õnneks oli Kaisal kaamera kõigi vajalike juppidega kaasas ning ehk kunagi saan teiega ka läbi piltide kõike seda imeilusat jagada. Märksõnadega ehk ilus mustikane männimets, rabajärves ujumine, lõputu raba, kella viiene päikesetõus, vahva seltskond ning totaalne ükskõiksus kellaaja vastu.
Sestap jagan teiega ühte vahvat laulukest, mis mulle endale hirmsasti meeldib.
Kõige ilusamaid päikesetõuse ja loojanguid!
Teie Kats.
No comments:
Post a Comment