Laupäeva hommikul kell 11.00 kõlas start Libahundi jälje sügisetapile. Kes vähegi mäletab, siis tegemist on samasuguse 6-tunnise ekstreemorienteerumisüritusega, kus ma kevadel Naissaarel võistlemas käisin. Seekord oli mul oluliselt raskem ning tunnen, et ma pole ealeski ennast nii meeletult ületanud. Rajal ootasid taaskord ees erinevad ülesanded, näiteks sain esimest korda elus ronida ronimisseinal. Samuti läbisime päris pika ja märja (ning varvastele meeletult külma) lõigu üle raba. Aga kokkuvõttes oli kogemus taaskord superlahe. Raske ja kannatusrikas, aga omaette unustamatu emotsioon.
Meie vaev ja pingutus ei jäänud premeerimata ning tõime koju lausa naisteklassi etapivõidu! Kevadetapi kolmandat kohta parandades tõusime kokkuvõttes naisteklassi teiseks ning tunne on vägagi uhke.
Olge ikka tublid ja paid, ja leidke asju, mis panevad teil silmad särama!
Teie Kats!
Pildid Libahundi Jälje kodulehelt
No comments:
Post a Comment