Monday, October 24, 2016

Trip to Naples 29. september- 2. oktoober

Plaaniga uus postitus lähipäevade jooksul kirjutada läks jälle nii nagu läks- ütleme siis, et läks itaalia moodi. Sellegipoolest, siin ta nüüd on- postitus minu reisist Napolisse.

Mina õpin ühes Bologna ülikooli campustest- Forlis, kuid Bolognas endas on ülikooli ja tudengite elu hoopis teistsugune. Seal on mitmeid Erasmuse organistatsioone, kes igal nädalal erinevaid üritusi ja väljasõite korraldavad. Niisiis registreerisimegi koos Soome tüdrukuga ennast reisile Napolisse. Üritan teha pisema ülevaate kus me käisime ja mida nägime. 

Esimese päeva veetsime peamiselt Napolis- külatasime tähtsamaid muuseume ja kirikuid ning ronisime meeeeletult pikast trepist üles linna kindluse juurde. Sel päeval oli tõeliselt kuum ilm, kuid ülesse jõudes oli see vaade seda väärt küll. Lõunat sõime ühes eriti ehedas ja koduses pizzerias, sest Napoli on tuntud kui „pitsapealinn“. Kuna mu itaalia keele oskus on veel hetkel selline nagu ta on, siis on ka toitude tellimine enamasti paras loterii. Ma tõesti enamasti ei tea, mis ma endale täpselt tellisin, kuid loodan alati parimat. Seekord õnnestus tellida väga huvitav ja omapärane pitsa, kus tavapärane krõmps äär oli hoopis täidetud ricotta-juustuga. 

Terve teise päeva hommiku veetsime imelisel Capri saarel. Tõeliselt imeilus ja ainulaadne koht ning sain ka oma selle aasta esimese ja viisama rannaskäigu kirja. Okei, kuna elu oligi juba liiga ilus, siis pidi midagi nihu ka minema. Olin juba enne reisi kuulnud, et Napoli on tuntud ka taskuvaraste rohkuse poolest ning kästi telefonil ja rahakotil silm peal hoida. Noh, selleks üheks hetkeks ma oma telefoni ikkagi veidi hooletult koti pealmisesse ossa panin ning suures rahvasummas kõndides ta sealt ära näpati. Eriti õnnetul kombel oli sellega koos ka minu ID-kaart ning pidin sellel õhtupoolikul paari organistatsiooni inimesega vaatamisväärsuste asemel hoopis Napoli politseijaoskonnaga tutvuma. 

Kolmanda päeva hommikul vallutasime Vesuvio vulkaani, kust avanes taaskord imeilus vaade kogu ümbruskonnale. Teise kohana külastasime sel päeval limoncello kodulinna Sorrentot, mis on ühtlasi ka ilus merelinn ja turistide meelispaik. 

Limoncello- Italian lemon liqueur mainly produced in Southern Italy, especially in the region around the Gulf of Naples, the Sorrentine Peninsula and the coast of Amalfi, and islands of Procida, Ischia, and Capri

PS! Sellel õhtul kui suurema osaga grupist Napolis peol käisime, varastati veel 3 telefoni ja üks rahakott. 

Kui kõik eelmised päevad olid olnud soojad (minu eesti kehale liigagi kuumad) ja päikselised, siis viimane hommik kostitas meid lausvihmaga. Sel hommikul külastasime Vesuvio kunagise vulkaanipurske alla jäänud linna Pompeid, mis on uskumatult hästi säilinud. Hoolimata vihmast oli Pompei Capri järel üks mu lemmikkohti, mida selle reisi jooksul külastasime.

Kuna ma üldiselt olen harjunud reisima pere või väiksema seltskonnaga, siis oli selline reis koos suure seltskonna ja organistatsiooniga midagi uut. Kohati oli veidi väsitav niivõrd suure hulga uute inimestega korraga tutvuda, kuid lõppkokkuvõttes jäin reisiga ikkagi väga rahule. Ilmad olid ilusad ning Itaalia on niivõrd suur ja mitmekülgne. Alati on midagi uut ja huvitavat.

Lisan ka veidi pilte, osad on klõpsitud ise GoProga ning kuid suurem osa, millel on näga ka watermarki on Anni tehtud. Loodan, et meeldib!

Ikka teie Katrina :)
















Monday, October 10, 2016

Aeg lendab, kohe täiesti sõna otseses mõttes

Okei, nii naljakalt või kummaliselt kui see ka ei kõlaks, siis ajal siin tundub teistsugune mõõde. Miski ei ole samasugune nagu kodus ning elu kulgeb hoopis teistsuguses rütmis. Endalgi on raske mõista, et olen siin veetnud juba kolm nädalat. Kolm igati tegusat nädalat.

Kuidas see koht mulle koduseks sai

Kool hakkas siin ametlikult peale alles 26. septembril, mina aga saabusin juba nädal varem, 19nendal, just selleks, et mul oleks aega rahulikult sisse elada ning uue kohaga harjuda.

Esimene nädal kulus lihtsalt kõiksugu paberimajandusele: registreerimine koolis, itaalia isikukoodi saamine, keelekursusele saamise kinnitused ning lihtsalt pisikesed asjad. Muidugi oli väga oluline leida lähim ning odavaim toidupood ning muuta korter endale kodusemaks. Suureks üllatuseks, ei kasuta itaallased eriti tekke ning peale kahte kehvasti magatud ööd lahkusin korterist kindla mõttega, et ilma tekita ma tagasi ei tule. Naiivselt arvasin, et küll ma inglise keelega kuidagi hakkama saan. No, ei saanud. Aega võttis, aga peale enda pantomiimi etendust ma lõpuks tegelikult väga vahvalt itaalia tädilt teki ostetud sain ning võisin päeva kordaläinuks lugeda.

Mis mu õpingud siin endast kujutavad?

Kuna bakalauruse aineid, mida võtta on siin suhteliselt vähe, siis olen valinud endale 3 päris mahukat magistri ainet (=3x8ECTS) ning samuti võtan itaalia keele kursuse algajatele. Hetkeseisuga saan öelda, et olen enda valikutega väga rahul ning õppejõud on tõepoolest tasemel ning oma ala spetsialistid. Kuna ülejäänud inimeste inglise keele oskus on selline nagu ta on, siis olin ka õppejõudude suhtes pisut skeptiline, kuid täiesti asjatult. Võibki öelda, et inimesed jagunevad enam-vähem kahte leeri: need, kes ei oska inglise keelt üldse või siis need, kes on selles väga head.

Sooja tunde tekitavad mitte asjad, vaid inimesed

Eks esimese nädala jooksul mõtlesin mitmeid kordi, kas see oli ikka õige valik. Või et ehk oleksin pidanud valima mõne vähemtemperamentse riigi? Olen alati olnud pigem rahulik ja ratsionaalne, siis tundub endalegi imelik, et valisin üsnagi hullumeelse ja kirgliku Itaalia.

Tänaseks võin öelda, et kõik mu kahtlused on kadunud. Mulle tõesti väga meeldib siin ning minu ümber hakkavad tekkima need „oma inimesed“, kellega on hea ja lihtne aega veeta.

Üritan lähipäevade jooksul kirjutada valmis ka postituse sellest, kuidas ma septembri lõpus ühe Erasmuse organisatsiooniga Napolis käisin.

Proovin, aga ei luba, sest olgem ausad, siin Itaalias ei saa milleski päris kindel olla. Isegi bussid käivad nii nagu tahavad ning graafik peatuse seinal on pigem illustreeriv.

Soojad kallid!Teie Katrina




 vahel tundub, et täiesti suvalised majad on kirikud, aga kõik on seest imeilusad
mina ja mu uued turult ostetud päikeseprillid

Saturday, September 24, 2016

Esimene päev 19.09.2016

Esimene päev oli küll lihtsalt kõige otsesemas mõttes meeletu ja tormiline. Kuna lennuk väljus hommikul üsna varakult (7.30), siis otsustasime Tallinnasse tulla juba pühapäeva õhtul. Lendasin Bolognasse vahemaandumisega Amterdamis ning sealt edasi läksin rongiga juba oma uude kodulinna- Forlisse.

Juba raudteejaamas sain esimese eht-itaalialiku kogemuse.

 Kooberdasin seal oma kahe kohvriga trepist alla kui üks noormees otsustas mind kohvri tassimisega aidata ning nähes seda kuidas ma vaheldumisi vist veidi liiga segaduses näoga enda piletit ja seintel olevaid silte vahin mult pileti käest võttis ning mind sisuliselt kätt pidi rongini ning ka seal oma kohani talutas. Ainsaks vestluseks oli see, kuidas ta mulle julgustuava näoga „Come-come“ ütles ning pärast „Ciao bella!“ hõikas.

Okei, nüüd lootsin vaid, et olen päriselt ka õige rongi peal. Teine ärevam moment tekkis kui täiesti imekombel vaatas perroonilt vastu silt kirjaga „Forli“ (minule kõlas teadustaja öeldust küll hoopis midagi muud), kuid tänu ühele onule said mu kohvrid ning ma ise kiiresti rongist välja toimetatud.

Uus kodu?

Raudteejaama tulid mulle õnneks autoga vastu organisatsiooni esindajad, kelle kaudu ka endale majutuse leidsin ning juba varsti seisingi oma toa rõdul ning imestasin seda, kuhu nüüd sattunud olen. Asjade virvarrist veidi mahajahtununa otsustasin minna veidikeseks linna peale jalutama. Surusin linnakaardi tugevalt pihku ning astusin tänavale. Alguses ma ei saanud päris täpselt aru, miks itaallased mind veidi jõllitavad, aga noh, ma olin sisuliselt ainuke inimene, kes oli üleskeeratud säärtega teksadega ning maikaga. Väljas oli küll 25 kraadi aga noh, nende jaoks on see juba peaaegu külm.

Esimesene asjana torkab linnapildis muidugi silma maja-maja-otsas tänavate süsteem ning Fiatide ja Smartide ning muude pisimõõduliste autode rohkus, mille peale õige naabrist-parem eestlane üldiselt nina krimpsutab. Majadel on vahvad punasekirjud katused ning akende ees on „Mamma mia!“ filmist tuttavad luugid.

Kuidas Momo ja sõbrad mind mäkki saatsid.

Varsti asusin otsima mingit hiinlaste poodi, kust pidi normaalse hinna eest olema võimalik endale voodipesu osta. Olin varasemalt palunud, et Caius saadaks mulle Forli McDonaldsi ning H&M-i aadressid. Esimene selleks, et tasuta wifi-t kasutada ning google mapsi abiga järgmise päeva plaan paika panna, teine odavate kodudresside ja tenniste jaoks. Peale pikka otsimist ma kumbagi aadressi oma kaardilt ei leidnud ning üritasin küsida abi poemüüja käest. Tema ei teadnud ning hõikas tänavalt appi noormeeste pundi, kes kambapeale enamvähem teadsid, kus McDonalds asub. Keegi neist küll inglise keelt ei osanud, aga niipalju jõudis mulle kohale, et see pidavat kolekaugel olema. Järgmisel hetkel olid nad mind juba pisikesse bussi üliemotsionaalse ja jutuka (loomulikult ainult itaalia keeles) itaallannast bussijuhi juurde surunud ning üks hõikas veel järgi „Don’t worry, she takes you!“. 

Esimene mõte oli muidugi see, et äkki peaks ära jooksma, aga tundus, et tädi on tõesti vahva ja peale natukest silmadega mõõtmist otsustasin, et okei, ma olen temast igal juhul tugevam ja jooksen kiiremini (kui selleks vajadus peaks tekkima). Et lugu nüüd natuke kiiremini kokku võtta siis jah, tädike viiski mind oma tegelikult vist liinibussiga McDonaldsisse, kuid irooniana ma sealt lõpuks soovitud tasuta wifi-t ei saanudki. Noh egas siis midagi. 

Esimese päeva lõpuks oli mul vähemalt täitsa oma voodipesu ning uinusin üsnagi rahuliku südamega. Vähemalt on mul ilus koht, kus elada ja täitsa armas uus kodulinn. 

Kallid!
Teie Katrina

Uue kodu rõdul

Sunday, September 18, 2016

Erasmusega Itaaliasse.

Siin ma siis nüüd olen.

Ligi aasta hiljem peale viimast nn postitust (kirjutasin vahepeal kuigipalju blogi Tartu Ülikoolile ja need postitused on leitavad nende FB lehelt TÜ Sisseastumine) ja pean tõdema, et väike ärevus hakkab südamesse pugema küll.Veel suve keskelgi ei tihanud ma enda minekust ja selle kindlusest rääkida, siis nüüd võin küll öelda, et jah, esmaspäeval pühin veidikeseks ajaks kodumaa tolmu jalgadelt ning lähen Itaaliat (ja ennast) avastama.

Püüan teha lühidalt ja selgelt, miks, kuidas ja kunas.

Mõned teavad, et tegelikult tahtsin minna välismaale õppima juba kohe peale gümnaasiumi lõpetamist. Noh, sellega läks veidi teisiti ja esimese kursuse lõpetasin juba koduks saanud Tartus. Jaanuaris hakkasin neid Erasmuse asju juba rohkem uurima, kuid kindel otsus proovida tuli 2 õhtut enne viimast kandideerimistähtaega kui kirjutasin kodus motivatsioonikirja ning viimasel päeval viisin enda dokumendid ära. Mõtlesin, et okei, kui ei saa siis ei saa, aga vähemalt olen proovinud. 

Paar päeva hiljem tuli meil, et olen Tartu Ülikooli poolt välja valitud ja saan minna enda soovitud ülikooli- University of Bologna, Forli campus.

Miks just see ülikool?
Minu suureks üllatuseks oli tegelikult pakutavate ülikoolide nimekiri päris suur ning ega alguses ei osanudki kuidagi otsustada miks või kuhu. Võib öelda, et lõpuks jõudsingi kahe ülikoolini- Bologna ülikool Itaalias ning üks Prantsumaa ülikool- puhtalt välistamismeetodit kasutades. Hakkasin järjest vaatama, kuhu ma kindlasti minna ei taha ja nii ta vaikselt läks. Nende kahe viimase seast kallutas mind Bologna poole lihtsalt sisetunne ja ega väga head selgitust sellele ei olegi. Samas ei ole ka väga halb CV-sse kirjutada, et olen õppinud maailma vanimas ülikoolis. Kõlab vähemalt uhkelt. 

Peale teavitust, et olen saanud endale koha Erasmuse programmis on olnud üks suur rodu meile itaallastega, kes miskipärast neile kuigi kiiresti ja tihti vastata ei taha. Ühele dokumendile ühe inimese allkirja saamine võttis aega (kõigest) terve kuu. Alles sellel teisipäeval saingi viimased paberid korda ning natuke rahulikumalt hingata. 

Itaaliasse õppima minek on ka üks põhjusest, miks ma terve suve Soomes tööl käisin. Erasmuse poolt saab küll teatud summa stipendiumit, kuid tahtsin võimaldada endale "rahalise vabaduse" olukorra ja saaksin seal veedetud ajast täesti maksimumi võtta ning ei peaks muretsema iga rongipileti või ostetud jäätise pärast. 

Kunas? Kauaks? Kas täitsa üksi lähedki?
Lendan minema juba eesoleva esmaspäeva varahommikul  ning lähen õppima üheks semestriks ehk jaanuari lõpuks olen Eestis tagasi. 
Ja lähen täitsa üksi, ja ei, ma ei karda. Või noh, väike ärevus ikka on, aga see on positiivne (on öeldud, et kui midagi enam ei tunne, siis polegi vist elus).

Mis mind seal ees ootab?
Eks näis. Mu lootused on suured ja ilusad, kuigi aus olles, mul tõesti ei ole head ettekujutust, mis mind seal ees ootab. Aga ma üritan Teid sellega kursis hoida ja siia kuigipalju kirjutada ja pilte lisada. Endalgi hea mõne aasta pärast lugeda ja vaadata.

Siis kui ma suvel Soomes tööl olin ja september veel kaugel oli

Saturday, October 10, 2015

Tartu Ülikooli blogi

Heihei!

Kes veel ei tea, siis kirjutan septembri algusest saadik blogi Tartu ülikoolile enda elust esmakursuslasena. Lisan juurde ka siiani ilmunud postituste lingid, et ka uudistada saaksite.

Esimene postitus kliki SIIA!
Teine postitus kliki SIIA!
Kolmas postitus kliki SIIA!
Neljas postitus kliki SIIA!

Parimat!
Ikka Teie Katrina.

Monday, July 20, 2015

.

No tere!

Pole ammu kuulnud, pole ammu näinud. et mis minust on saanud ja mis vahepeal juhtunud?

Viimase postituse kuupäevana vaatab vastu 29.märts 2015. Kuupäev millele mõeldes käib suisa kerge külmajudin üle selja, ühesõnaga, ammu. Kuid ilma pikemalt keerutamata käin kiirelt üle nende paari(või suisa kolme kuu tähtsamaid tegemised ja juhtumised).

Üsna pea peale seda jahedat kuupäeva sain teha linnukese veel ühe unistuste reisisihtkoha järele- Pariis. Külastasime kolme aprillikuu alguse päeva jooksul perega Pariisi tähtsamaid turimismagneteid ja sain juua kohvi vaadates katuseaknast Eiffeli torni. Süda täitub elevusega veel praegugi seda meeletut linna meenutades. Meeletu ongi vist üks kõige õigemaid sõnu selle linna, nende inimeste ja elutempo kirjeldamiseks.

Ja mis edasi? Tagasi koju jõudes ma just kauaks Pariisi unelusse jääda ei saanud ning õige pea ootasid ees gümnaasiumi lõpueksamid. Enamikku sellest ajavahemikust katab kerge uduloor, sest elus tundus olevat üks suur kaos. Palju õppimist, vähe und, veel rohkem õppimist ning veel vähem rahulikke öid. Võin ausalt öelda, et andsin endast kõik ning rohkemgi veel. 

Eksamite vahepeale mahtus ka minu esimene Suurjooks ümber Viljandi järve. Taaskord uus ja huvitav kogemus taolise massiürituse näol. Veidi peale seda sai tehtud ka üks päris suur otsus seoses spordiga. Vahetan enda valge Karupesa Teami kombe Tartu Suusaklubi sinise vastu ning teen suure kummarduse enda eelmisele klubile. Vaatamata tehtud otsusele, olen väga tänulik kõigile treeneritele, kes mind aitasid ja õpetasid ning olen uhke, et tõusin selle klubi värvides mitmeid kordi kõrgetele poodiumikohtadele.

Veel mahtus enne lõpetamist kavasse klassireis Hiiumaale, mis oli tõeliselt tore ja vahva. On kindlasti, millest kunagisel klassikokkutulekul rääkida.

Ning nüüdseks juba kuu aega tagasi sain lõpetatud gümnaasiumi. Ning seda hõbemedaliga. Arvan, et lisana sellel, mida õpetajad meieni õpikutest tõid, oli Treffner minu jaoks tõeline elukool. Õppisin küll hulga koolitarkusi, kuid eelkõige õppisin tundma iseennast. Leidsin enda jaoks õige ja vale ning eesmärgid, mille poole püüelda. Leidsin inimesi, keda hoida ning mäleastusi, mida meenutada.

Nüüdseks on (vähemalt esialgu) paigas ka see, mida ülikooli õppima lähen-TÜ majandusteaduskond.

Eks näis, mis elu toob.

Kallistan!
Teie Katrina.











Thursday, July 9, 2015

kardan
Sulle öelda
et olen leidnud kodu
Sinu südames
kardan
et võid mõelda
et vaid luiskan
leian uued teed

soovin
Sulle öelda
et on kodu
Sinu südames
proovin
nõnda öelda
et mind usud
tunned soojust sees

tahan
Sulle öelda
et on kodu
Sinu südames
tahan
näha elu
käsikäes
teelahkmetel


julgen
Sulle öelda
et on kodu
Sinu südames
julgen
soovin mõelda
kõigest, mis
Meid ootab ees